5. sept 2018

Suzdali lemmikud

Ja nüüd kõige-kõige keerulisem osa ehk Suzdali lapitehnikapeo lemmiktekid Õmblusmamsli valikus. Või soovite ehk näha kõiki üle 400... lapitekipildikese? Ise vaatasin suure huviga ja igaltühelt andis midagi õppida ning kõrva taga panna. Ainult et mr. Blogspot viskaks mind oma blogiruumist välja, kui siia selline maalt kuule postitus teha. Seega võtab Õmblusmamsel omale jupijumala ülesanded ja hakkab lapitekkidest lemmikuid valima. Ausalt ütelda võimatu missioon.
Nagu ikka, kes juba väljanäitusele pääsenud, sellel ka midagi öelda on ja alustagem ikka õmblusmasinast. Õmblusmasin on ju kõige algus.


Korealaste näituselt leidsin ma sellise lummava pabertehnikas töö. Tehnilise täiuslikkuse esikoht.


Eripreemia totaalselt laheda kiiksu eest. Korealaste töö.


See tekk kohe kisub kõrgustesse. Fantaasia-eri.


Ja see seda enam. Näituse kõige lennukam lapitekk.


Eripreemia Õmblusmamslilt "peab proovima" lapitöötehnika eest.


Minu fotokas moonutab natuke värve tumedamaks ja tuhmimaks. (Anna sellele mamslile mistahes aparaat pihku. Ikka mõistab ta käki kokku keerata) Igatahes, see lapitekk saab minult suure kalli imeliste värvide eest.


Kõige imetlusväärsem lastetekk.


Kirikutekkide teine koht ja "tahan neid kangaid endale ja kohe!!" esikoht.


Eripreemia selle eest, et selle peale alles annab tulla. Fantastiliselt lahe tekike.


Siin on nii sujuvalt loodus, sügav müstika ja modern quilting kokku pandud, et minult maani kummardus autorile.


See siin on vist minu lemmiktekk sest sel näitusel, kus ta oli, sai ka ise sõna kaasa ütelda. Vist sellepärast, et kui poolte tekkide ees ahhetada ei ole võimalik absoluutset lemmikut välja valida. Aga selle eest ma oma hääle andsin.


Kotikeste peapreemia Õmblusmamslilt. (See esiplaanil aga teine on ka lahe) Vat selle ma endale kunagi teen. Kas plagiaadina või mitte aga nii täiuslikku seljakotti annab otsida. Autoriks Marina Koba Tjumenist.


Jaa- jaa, see siin on lapitehnika ning pildike kangaste ning niidiga valmistatud. Mitte õlivärvidega maalitud.

Nende suurepäraste kunstiteoste autor on Любовь Лежанина
Viljeleb ta oma autoritehnikat ning viib läbi õpitubasid. Näitusel olidki tema ja ta õpilaste tööd. Et selliseid kunstiteoseid luua jääb vajaka soovist õmmelda lapitekki. On vaja mitmekümneaastast pühendumust ja kuhjaga andekust.


Lapitekk, mille täiuslikkuse ees Õmblusmamsli alalõug kõige kõvema kolksuga põrandale kukkus.


Nojah, nõnnaviisi võiksin ma lõputult jätkata. Nüüd on minu silmad Suzdali lapitööfestivali näinud ja kriipsugi ei kahetse. Soovitan soojalt kõigil lapitehnikutel kord ise üle vaadata.  Seda enam, et lapinaiste seltskond lõbus ja lustakas, bussijuhid laulavad ja räägivad anekdoote ning giid Tanjat ei jõua ära kiitagi. 

2. sept 2018

Venemaa lapitehnika.

Katsuks nende Venemaa postitustega ühele poole saada, enne kui järgmine Venemaale sõit käes. (Kangad ei anna rahu ja sedapuhku läheksin suurema kohvriga) Teatavasti oli justnimelt lapitehnika see, mis Õmblusmamsli Suzdalisse viis ja patt oleks mitte teha Vene-eri. Kõik pisutki lapikestest valgustunud inimesed teavad, milline on Jaapani lapitöö, või Havai oma ja indiaanlaste Mola tehnika. Lapitöö juhtriigis USA -s tehakse viimseni kõike ja tohutult kõrgel tasemel. Samamoodi on igalpool mujal ning keeruline ütelda, kas tegemist Belgia, Prantsuse, Saksa või Itaalia autoriga. Kunst on kunst. Venelastel seevastu on minu arvates täiesti iseloomulik käekiri või siis omad ja armastatud sümbolid. See siin on Suzdali lapitöövõistluse võidutekk. Ivanovo linna lapiklubi tehtud ning väga-väga peen töö. Tundub, et venelased armastavad puna-valget värvikombinatsiooni.


Ning ehtvenelikke motiive, nagu need Matrjoškad...



või kummalisi muinasjutuhobuseid...


Ja otse loomulikult peab venelastel pidu käima ja tsirkust saama. Kõiges oma värvikirevuses. Värvikirevus ongi üks vene lapitehnika tunnuseid.


Ja sellised pisut naiivselt elurõõmsad motiivid.


See siin meenutab mulle minu venelannast ämma tehtut.


Ja veel see, ehtveneliku hingega praznikutekk. Emotsioon ning kvaliteet paneb õhku ahmima. (Imetlusest kiunusin ma sel näitusel õige tihti)


Imekaunis idüll vene noorikute ning õuntega.


Milline emotsioon, millised tunded on sellesse lapitekki püütud!


Nüüd jõuan ma veel ühe Vene lapitöö iseloomuliku tunnuseni. Need on kirikud. Vene õigeusk on pärast pikka ateismiperioodi kuulutatud riigiusundiks ning mitte ainult lapitöös pole sibulakuplililised kirikud olulised. Olgu kuidas on aga lapitehnikas ning ka muidu elus on nad vägagi uhked.


Siin on Suzdali Kremli kirik lapitekile püütud.


See on kirikutekkidest minu lemmik ja mistahes õigeusuteemalisi lapitekke oli näitusel päris palju.


Aga edasi minu Suzdali reisi lemmiktekkidest. (Loodetavasti ei jokuta ma selle postitusega üle kahe kuu) 

23. aug 2018

Õmblusmamsli reisikiri Venemaalt. Suzdal.

Kui Eestimaa lapitajate seltskond Suzdalisse veeres, siis .... ei õnneks oli lapitööfestivali alguseni veel pisut aega kuid kesköö oli juba ammu käes. Põhjuseks ikka Moskva ja tolle lähiümbruse hiiglaslikud liiklusummikud. Mina satun meeleheitesse juba siis, kui auto peaks kolm minutit kusagil sabas seisma  ja kallid tallinlased, teil on sääl on alles liiklusummikukesed. Aga positiivsete inimestega on toredad isegi negatiivsed asjad.
Suzdal ise on Venemaa mõistes mikrolinnake, mis asub ligi 200 km. Moskvast idas ja on oma ajaloo jooksul jõudnud koguni pealinn olla. Tõsi, see juhtus küll 12. sajandil. Kaalu lisab veel see, et ta on kantud Unesco maailmapärandi nimistusse jaon  üks Venemaa kuldse ringi linnadest. Ma ei saa eitada. Selline kirikute, katedraalide ja kloostrikeste rohkus lõi mind tummaks. Üllatavalt õnnis paigake!Juba hotelli aknast paistis neid 27 kuid tegelikult on Suzdalis üle 30 pühakoja. See teeks sama, kui Pärnu linna mahutada 60 kirikut.


Oli neid ilmatuma uhkeid nagu see taevasiniste kuplitega eksemplar.


Ja üsna iidseid  puitarhidektuuri pärle.


Nunnakloostri kiriku juurde kuulus ka imeilus lilleaed ning hooldatud muruplatsid. Muidu jäi mulje, et venelased iluaiandust suurt ei armasta. Takjad, ohakad ning muud uhked taimed akna all oli üsna igapäevane nähtus ja muru pügamise hullus on säältmaalt suure kaarega ringi käinud.


Õnneks leidus imelisi erandeid . Sinine on jätkuvalt majaviimistluse lemmikvärv.


Ning sellises derem-deremokis elaks kasvõi ise.


Peale kirikute mahtus Suzdalisse ka üht-teist ilmalikumat. Näiteks on isake Lenin jätkuvalt linnaplatsil vahti pidamas.


Ning lapitehnika oli nondel päevadel tegija nr.1.


Lõpuks üks pisike valik müügil olevatest kangastest. Hinnad olid keskmiselt paar-kolm euri meeter ning mustrid suisa imelised. Kallid lapitajad! Ärge kunagi minge Suzdalisse väikese kohvriga ja mõttega, et mis säält ikka osta on. Minu kohver oli lõpuks nagu must auk. Väike kuid väga tihe ja raske.



19. aug 2018

Õmblusmamsel Moskvas

Õmblusmamslil on ikka maru tore hobi. Toob natukene sisse ja reisida ka saab. Eelmisel aastal Prantsusmaa lapitöömess, sel aastal sai Venemaal, Suzdalis, lapitehnikapeol käidud. Tont seda teab, kuhu ma lapikeste pärast veel jõuan.
Venemaa iseenesest on üks ilmatuma põnev koht. Algas ta muidugi suurte-suurte Sosnovski karuputke põldudega. Tundus, et Venemaal kasvatatakse seda hiiglaslikku kuid mürgisevõitu taime spetsiaalselt sest muid põlde eriti märgata ei olnud. Mida imet nad nendega teevad, on riiklik saladus. Mida Moskvale lähemale, seda väiksemaks muutusid karuputkepõllud ja suuremaks majad.
Olid teised suured..


Ja väga suured... See siin on Moskva eliidi kortermaja.


Ja majad, mille uksele ei oleks just eriti arukas koputada. Näiteks selles tagasihoidlikus palees asub president Putini kontor.


 Putin ise, muideks, sõidab tööle helikopteriga. Tagasihoidlik paparatsopilt Venemaa presidendi parklast.


Moskva iseenesest on nagu riik riigis. Koos lõunaosariikidest pärit illegaalsete migrantidega on selles juba 14 miljonit elanikku. Ruumi on vähe ja kõrvuti on topitud nii stalinistlikud majaksed kui kirikud. Nii hrušovkad kui uued ja säravad kõrghooned.


Moskvat ei jõuaks isegi aastaga läbi käia, saati siis veel ühe päevaga. Aga tõsi see, et Õmblusmamsel peaks sellises suurlinnas, inimmasside ja liiklusummikute keskel,vaevu nädala vastu. Hullemal juhul jääksin ma lihtsalt auto alla.
Ehtmoskvalikku liiklusummikut sai ka oma silmaga kaeda, kui buss liikus nelja tunniga 17 kilomeetrit edasi. No oli selles alles ehtvenelikke imesid. Näiteks jäätise- ning lillemüüjad, kes surmapõlgavalt triiki täis uulitsal masinate vahel sõelusid. Või autod, mille pääle meitemaa politsei oleks ää minestanud. Ühel moskvitsiks nimetataval eksemplaril ei saanud tagumistest turvavöödest rääkidagi sest tagumisi istmeid ei olnud. Tüübid kükitasid nagu kartulikotid auto põrandal reas.
Paraku oli ka asju, mis jäid Moskvas tegemata. Näiteks oli liiga vähe aega, et sisse astuda Moskva ülikooli. "Käinud Moskva ülikoolis" jääb kahjuks CV-sse kirjutamata.


Või võinuks proovida Tsaar-suurtükki töökorda sättida. See, vaesekene, ei ole oma eluea jooksul ühtegi pauku teinud. Ammu oleks aeg!


Ka jäid pooled tänavanäitused Vanal Arbatil vaatamata.


Arbati nurgatagused olid kohe eriti põnevad..


Ka oleks tahtnud külastada mõnd asjalikku kaubanduskeskust ning iseäranis raamatupoodi. Moskva kõige kuulsamas kaubamajas, GUM- is sai siiski jalutatud kuid ilmselgelt jäi minusuguse rahakott sääl ostlemiseks liialt õhukeseks.


Purskkaev sai siiski ära nähtud


 Eks siis on põhjust tagasi minna.
Aga nüüd veel paar pilti tõestamaks, et ma tõepoolest Moskvas ära käisin . Spasski torni teavad ilmselt kõik. Lenin oli kahjuks Kremli müüri äärest kapitaalremonti viidud. Teda vaatama ma ei pääsenud.


Ja kirjumirjude kuplitega  Vassili Blažennõi kirik on minu arvates üks maailma romantilisemaid.


Kohta, mille pärast Venemaale sai kobitud, ma selles postituses ei jõudnudki. Eks siis teine kord.