19. jaan 2018

Teksastest tehtud

Kohe päris-päris mõnda aega tagasi kraamisin ma oma vanade teksapükste koti kapi otsast alla. Kott oli suur, raske ja oleksin upitamisega peaaegu tooli pealt alla sadanud. Mõtlesin naiivselt, et ehk muutub see minu tegutsemise käigus pisutki kergemaks, aga tutkit. Hästi kättesaadavasse kotti on  palju kergem uut materjali sisse toppida.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida vaid oma teksavähendusprojekti algusest. Ikkagi vähendus, mitte suurendusprojekti, kuigi minule isiklikult tundub vastupidi olevat. Põhjus on Tallinnas ajakiri "Tiiu" toimetuses, kust saabus mulle palve õmmelda midagi ja kirjutada õpetus. Märksõnadeks raamatukaaned ja teksased. Ilus lugu oli ka juures, kus ajakirja töötaja sõidab rongis ja ei taha, et kõik näeksid, mis ta loeb. Täiesti loogiline!
Esiteks äratab rongis lugev inimene palju rohkem tähelepanu kui telefoni näppiv inimene. Lugev inimene on eksootika ja mina küll piiluks mida lugev inimene loeb. Teiseks muudavad korrektsed raamatukaaned ka kõige armetuma sopaka väärtkirjanduseks. Vähemalt väliselt. Kolmandaks tuleb raamatut hoida. Iseäranis raamatukogu raamatut, millel võiks lugejaid enam kui üks olla. Kõik see tundus mulle nii lihtne ja loogiline olevat sest mina olen ka selline pisut imelik lugev inimene. Ise imestan, kui palju raamatuid olen ma bussi oodates või bussis läbi lugenud. Jah, muidugi, mu vaesed silmad! Aga mis teha. Mõnikord on raamat nii põnev olnud, et hää meelega sõidaks bussiga Tallinnast Riiga välja. Aga vat, tegin siis mõned raamatukaaned endale ka. Ühed seiklus ja põnevusjuttudele ning teised klassikale. Aga kolmandaid saab "Tiiu" jaanuarinumbrist näha.



Aga ega sellega teksade vähendamine lõppenud. Iga killuke tuleb ikka kasulikult paika panna. Need kolm nõelapatja tegin sellepärast, et minul oli vaja ja jõulud hakkasid kätte jõudma. Kunagi kasutasin ma nõelapadjana suurt punast südant, mille leidsin lapse mänguasjakastist. Siis leidis laps, et tal on sedasamust südant ikka väga vaja ja mina jäin südamest ilma nagu peni pehmest leivast. Häda selles, et ka nõelad jäid kodutuks.  Ja seega, kõige suurem nõelapadi on minu oma. Teised kaks tegin oma suurtele lastele sest perenaine ilma nõelte ja nõelapadjata ei kõlba kusagile.


Ning siis jõuame otse jõuluaega. Uskumatu, kui keeruline on kinkida midagi suurtele poistele ja kui on suured tütred siis tihtipeale on vaja miskit välja mõtelda ka suurtele poistele. Siin on jõulusokk "Sokk" ehk jõulusokuga sokk. Jõulusoki panin kokku vanadest teksapükstest ja kuuseoksa näriv sokk ise on karvase habemega ja mõnusalt pahura ilmega. Nagu näha, pöörasin ma tähelepanu detailidele ning Prantsusmaalt pärit "suur poiss" oli suisa vaimustuses.


Nüüdseks on minu teksatooraine kott end uuesti rammusaks söönud. Seega vaja mõne aja pärast uuesti teksavähendusprojektidega alustada.


8. jaan 2018

Kaksikutest lapitekkide kolmas tulemine

Nagu aru saada, oli ka esimene ja teine tulemine. Selliseid kaksik-lapitekke on päris tore teha. Mõtled välja veidi kobedama disaini ja muudkui lõigud. Küll sinist, küll roosat. Paraku ei ole ükski eelnevatest paaridest kaksikutele läinud. Üks Hollandisse, paariline Eestisse, siis Eestisse ja paariline Prantsusmaale. Ehk läheb nendel lapitekkidel "paremini" ja nad ka tõepoolest kaksikute vooditele satuvad.

lapitekk lastele


Tekikesed ise on 150 x 120 cm ja sobilikud beebieast veidi suurematelegi. tihetepitud ja puuvillased pääle selle.

lapitekk lapsele

"I have a dream" Martin Luther Kingi sõnadega. Unistus on see, et minu Etsy ja Dawanda keskkonda tehtud lapitekipoed lõpuks ometi tööle hakkaks ning tööle hakkamiseks on vaja kaupa ja väga palju õnne. Palju kaupa ei mahu mu elamisse ära aga natuke kaupa on vähemalt 50 ühikut ja seda ma siin usinasti teha vehingi. Korra lubasin oma lapitajatest sõbrannadele, et lapitekk nädalas. Välja arvata mõned eriti lorud pühadenädalad on nii see läinudki. Õnnega on täpselt nii, nagu on. Kord seda on ja siis jälle nagu ei ole. Nojah, kui seda enam sugugi ei jagu, siis pärandan igale oma lapsele 50 lapitekki ja 10 eurot raha. Kui õnne on pisut enam, siis vastupidi. Kuna mulle nädalake tagasi päris tihti "Head uut aastat!"sooviti, siis loodan parimat.
Aga väheke statistikat: eelmisel aastal õmblesin ma 37 lapitekki ja 27 patja. Veidi parem tulemus kui üleelmisel aastal . Jätkakem samas vaimus, seltsimehed!

lapitekkide müük

28. dets 2017

Õmblusmamsel jõuludeks: Valge jänes Kuldkihar.

Nagu alati muteerus Õmblusmamsel enne jõule päkapikk-mamsliks. Jätkuvalt on meie peres neid, kes midagi kuuse alla ootavalt ja nagu alati ei ole see midagi ai-fõun, ai-bääd ega pleisteisoon. Ei miskit säärast. Oli hoopis veidi kevadise välimusega jänes Kuldkihar. Tegelikult on see jänes juba tükimat aega minu peas kummitanud aga nagu ikka sai ta tehtud täiesti eelviimasel tunnil. Natuke veel ja minu noorem tütreke on jäneste east välja kasvanud. Kui kahju.
Aga jänesest: Kuldkihar on tegelikult täiesti tavaline 40 x 40 cm padi kuid sisaldab eneses üsna toredat lugu. Paluks pöörata tähelepanu jänese kleidile. See sattus minu kaltsukotti aastaid tagasi, kui mu pisike käis veel lasteaias. Kleit oli juba siis veidi kulunud ja lapsele kitsas, lukk oli katki ning tegumood minu jaoks natukene liig. Hoidsin ma teist vaid väga võluva pitskanga pärast. Aga minu lapsele, harakale, on alati sellised kaharad, pitsilised, läikivad, sätendavad riided meeldinud. Mida hullem, seda parem. Kord tahtis ta suisa vanaemalt välja nurutud ja karnevalikostüümiks mõeldud läikivast polüestrist roosa puhvitisega lasteaia lõpupeole minna. Selmet, et eelistada minu õmmeldud helesinist soliidset kleidikest. Ai, milline sõda oli! Jänese kleidikesega olid täpselt samad lood. Mina matan teist sügavamale oma kaltsukasti, tema kaevab välja, topib selga ja omast arust läheb niiviisi lasteaeda. Nagu ülekasvanud Tuhkatriinu kes on leelõugast puhastades oma ballikleidi selga unustanud ja selle katki käristanud. Mina tirin kleidi lapse seljast ära ja suure jonni saatel asendan millegi sobivamaga. Nüüd on see kleit peaaegu originaalkujul padjajänese selga õmmeldud ja sedaviisi kasulikult ära kasutatud.

kingitus tüdrukule

Õmblusmamsli põhimõte nr. 4: asjad peavad ka saba alla vaadates head välja nägema. Saba all on puhvis, roosad ja pitsidega alukad.

taaskasutus



18. dets 2017

Taaskasutuskleidid kõige nooremale

Tõsi, taaskasutuskleit kõlab üsna kehvasti (umbes nagu teine ring ja second hand) aga hoolimata kõlast üritan ma igal ajal ükskõik mis tekstiilijäätmest midagi uur meistrdada. Ma suisa armastasn taaskasutust.
Esiteks on taaskasutus odav. Alati leidub neid, kes suurima rõõmuga oma vanad või siis ka uued riidetükid kohale veavad. Ole vaid mihkel ja õmble
Teiseks on taaskasutus eetiline. Ilmselt ei tundu ainult minule, et meite maakera resurssidega käiakse ikka ilgelt lõdvalt ümber. Egas minu merevaatega õmblustoast olegi märgata, et kusagil Aasias on jõed tekstiilivärvidest sinised, põllud kurnatud ja linnad halli sudu sees. Toodetakse järjest rohkem ning üha kehvemat. Suuremates rõivapoodides lõigutakse müümata kaup kääridega juppideks, visatakse minema ning tuuakse uus asemele. Ka siin, Eestis. Jätkusuutlikuks eluviisiks ei julgeks ma seda küll pidada. Eks ma siis võta enda kanda ühe pisikese taaskasutusmolekuli ja kui kunagi kõik molekulid kogunema hakkavad võib sellest üsna võimsa häälega tükk välja tulla.
Aga kleitidest:

lapitehnika, vanast uus

Oli vaja, sest laps võttis nõuks jälle kasvada ja kooliriided kahanesid mühinal. Egas selle kleidi puhul miskit keerulist ole. Natuke lõikumist ja lapitamist ning valmis ta ongi. Ainus see, et mitu korda ma ühte ja sama asja ümber oskan teha. Tundub, et kolm korda vähemalt. Algne tooraine oli liiga pikkade varrukatega, lühike ja väga väikese kaelaauguga Sela pluus( ostetud 12 aastat tagasi) ja oma kolmandale tütrele õmmeldud beebikleit. Kolmas tütar on nüüdseks 20. Ümbertöötlus nr. 1 oli kleidi ja pluusi ühendamine ja kui see kombinatsioon väikeseks hakkas jääma, siis töötlus nr. 2 oli kõikide osade hakkimine ja esimesele tütrele õmmeldud beebipluusi lisamine.



Teine kleidikene koosneb sõbranna annetusest. Kleidile lisab kaalu, et pluusid on omal ajal USA-st toodud.



Koos kodumaise valge pitsiga moodustavad nad üsna võluva koosluse. Kõlbab isegi pidulikumatel juhtudel kanda.

õmblemine, lapitehnika

Kuna minu ümbertöödeldavate esemete kasti sisu on viimasel ajal üpris suureks paisunud, siis on taaskasutusrubriiki üsna pea lisa oodata.


12. dets 2017

Lapivaip 100 ja "Teel koju"

Nüüd peaks ajaloos veidikene tagasi minema, kui Õmblusmamsel nägi lõustaraamatus lapitöö tegijate otsimise kuulutust. Vastseliina Käsitööühing ja Meieselts Mereroos olid nõuks võtnud kinkida saja aastasele Eesti Vabariigile sada lapivaipa suuruses 100x100 teemal "Eesti Vabariik täna". Selle pääle ütles Õmblusmamsel "Ho-ho-hooo!", umbes nagu jõuluvana ning andis end üles. Seda enam, et idee oli juba olemas ja lapitöö teema üsna lai. Sellel maru värvilisel lapipildil ei ole Aafrika vaid killukene mere äärset metsa Raeküla kandis. Toimumisaeg novembrikuu pärastlõuna, kui päike hakkas just merre vajuma ning läbi tumemustade puude oli näha kõikvõimalikes säravates värvides  õhtutaevas. Õmblusmamsel vantsis parasjagu metsarada pidi kodu poole ja ilmselt kodu poole matkas ka suur kamp metskitsesid. Jusnimelt sel hetkel oli selles kohas koos terve Eestimaa. Mets ja meri, tumedus ja sära. See mõnus metsikus vastandina täielikule klanitusele, mis veel Eestis alles on. Mul on siiralt hea meel võimaluse üle kõndida natukene porisel metsarajal. Ma ei vajagi kõndimiseks asfalti ja pimestavat kunstvalgust. Tore, et seda metsa ei ole veel pargiks kuulutatud, et suurem osa puudest välja juurida ja sügiseti allesjäänute lehekesed puhurite jõrinal kokku kraapida. Väga armas, et metskitsed veel siiakanti jõuavad ega leia end auto rataste alt või suure aia tagant.    Annaks taevas, et meil oleks oidu seda väikest metsikut imet hoida.

tekstiilikunst

Aga nüüdseks peaksid kõik 100 (või natuke rohkemgi) lapivaipa Tartus koos olema, et Eestimaa lapitajate tööd raamatusse raiuda ning tekid rändnäitustele saata. Käisin oma pildikest ERMi viimas minagi. (Kasutan fb-st, Lapivaip 100 grupist laenatud pilti) Ja kes siis need Eestimaa lapikunstnikud on, kes oma panuse andsid? Osa võtsid nii teada-tuntud tegijad kui need, kes oma esimest lapitööd tegid, nii koolid kui käsitööseltsid. Tegelikult tahtsin ma siia kirjutada, millised tekid mulle kõige enam meeldisid.  Et Õmblusmamsel 10 punkti... , Õmblusmamsel 12 punkti... Kohapeal selgus, see ei ole lihtsalt võimalik. Viimseni igas töös oli midagi. Kas üdini üllatav idee, jube lahe värvivalik, töö puhtus ja täpsus, siirus ja lihtsus. Õmblusmamsel jääb vaimustunult vait.







4. dets 2017

Lilleaia printsessi lapitekk

Aegu tagasi õmblesin ma oma suurematele tüdrukutele väga palju. Suuremad tüdrukud olid siis muidugi märgatavalt väiksemad ning ehk ka mitte nii nõudlikud.  Õmmeldud sai tavalistest särgikestest-püksikestest mantlite, jopedeni. Ja muidugi igat masti kaltsunukke, päkapikke, kapsausse. See oli aeg, kui hakkasin lapitekikatsetusi tegema ning otse loomulikult olid minu laste voodid esimesed ohvrid. Ohvrid on siinkohal üsna õige sõna sest lapitekkide kvaliteet ei kõlvanud isegi koera saba alla. Kangavalik oli enam kui kahtlane, tepingud olematud, õmblused kiivas. Nüüd jääb üle vaid rõõmustada sest kui ma oleksin tollal aru saanud, kui hirmsad mu esimesed lapitekid on, ei oleks vist suurest masendusest järgmisi sündinudki.  Minu kõige vanema tütre esimene lapitekk oli roosat värvi, kassi- ja hiireaplikatsioonidega. Tegelikult on see tekike mul isegi alles ja noorimal tüdrukul kasutuses ning vaatamata oskamatule teostusele on see kokkuvõttes üsna armas lapitekk. Räägitakse, et ajalugu pidavat spiraali mööda liikuma ning lõpuks jõudis ta oma kulgemisega täpselt sellesse punkti, et mu vanim laps sai uue lapiteki. Tegelikult on lilleaia printsess jätkuvalt üsna noor inimene, seega ei läinudki sadat aastat aega. Uue tekikese tegin samamoodi roosades toonides kuid tublisti suurema ning ilma kasside-hiirteta. Tepinguid on ka seekord rohkem.

lapitekkide müük

Nüüd võin julgelt ütelda, et Prantsusmaa lapitöömessilt olen ma saanud kogu raha eest. Nimelt tekkis mul sellesamuse lapiteki keskmise osa idee ühte sakslaste näitust külastades. Sakslased olid lihtsalt esimesed sest ideid kerkis nagu seeni pärast vihma ka prantslaste, ameeriklaste, hollandlaste,tšehhide, inglaste ning belglaste näitustelt. Üleüldse on ideedega kummalised lood. Ma olen seisnud ilma paberi ja pliiatsita ideede paduvihma käes teadmata, kuhu neid kõiki mahutada ja mõnikord olen põrnitsenud terve päeva absoluutselt ideetult kangahunnikut. Nagu selle lapiteki puhul. Keskmine osa valmis, klopsisid minu uksele ainult nurgelised või väga ümmargused ideed. Nii algaja ma enam ei ole, teadmaks, et sellesse lapitekki midagi säärast ei sobi ning jäigi üle oodata, oodata, oodata. Novat, eks nende ideedega on pea sama hull kui mehe valimisega. Kui võtad esimese ettejuhtuva võib ta sul kogu lapiteki kihva keerata.

roosa lapitekk

Tehnilised näitajad: Lapitekk tuli suuruses 220 x 185 cm, võimalikult puuvillane, tehniliselt mitte just kõige lihtsam ja näeb ka tagant üsna armsakene välja.

lapitehnika

27. nov 2017

Halli novembri lustakas mängutekk

Halli novembri kliima koha pealt oleks vist igal normaalsel inimesel pisut irisemist ja ilmselt sellesamusest kliimast tingitud lörisev nina on väheke Õmblusmamsli ajusid pehmendanud ja kirjutamisvõimet vähendanud. Seepärast oskan ma antud tekikese kohta kosta ainult: värvuselt hall mõningate säravate laikudega, olemuselt mängu ehk põrandatekk beebidele, disain 3-2 õmblusmamsellike aplikatsioonidega, suurus 125 x 125 cm, puuvillane koos mahulise vatiiniga. Otsib kodu!!!


Küll aga on mul välja pakkuda suisa suurepärane köharohu retsept. Valage tassi tõmbama paras ports põdrasambla leotist ja pelgalt mõte sellest seenemetsade järgi lõhnavast pisut vihast vedelikust võtab ära igasuguse tahtmise köhida. Proovisin ja toimib suurepäraselt. Teine retsept on veel: võtke üks osa punast ja teine osa valget kärbseseent ja te ei köhi enam mitte kunagi. Tunnistan, et selline ravim on isegi minusuguse loodusravi austaja jaoks liialt ekstreemne. Ei ole katsetanud.


Eks see lapitekk ole ka välimuselt pisut nagu põdrasammal: selline õrn ja pisut pitsiline, mõned kuldsed lehekesed sisse pikitud.