18. dets 2017

Taaskasutuskleidid kõige nooremale

Tõsi, taaskasutuskleit kõlab üsna kehvasti (umbes nagu teine ring ja second hand) aga hoolimata kõlast üritan ma igal ajal ükskõik mis tekstiilijäätmest midagi uur meistrdada. Ma suisa armastasn taaskasutust.
Esiteks on taaskasutus odav. Alati leidub neid, kes suurima rõõmuga oma vanad või siis ka uued riidetükid kohale veavad. Ole vaid mihkel ja õmble
Teiseks on taaskasutus eetiline. Ilmselt ei tundu ainult minule, et meite maakera resurssidega käiakse ikka ilgelt lõdvalt ümber. Egas minu merevaatega õmblustoast olegi märgata, et kusagil Aasias on jõed tekstiilivärvidest sinised, põllud kurnatud ja linnad halli sudu sees. Toodetakse järjest rohkem ning üha kehvemat. Suuremates rõivapoodides lõigutakse müümata kaup kääridega juppideks, visatakse minema ning tuuakse uus asemele. Ka siin, Eestis. Jätkusuutlikuks eluviisiks ei julgeks ma seda küll pidada. Eks ma siis võta enda kanda ühe pisikese taaskasutusmolekuli ja kui kunagi kõik molekulid kogunema hakkavad võib sellest üsna võimsa häälega tükk välja tulla.
Aga kleitidest:

lapitehnika, vanast uus

Oli vaja, sest laps võttis nõuks jälle kasvada ja kooliriided kahanesid mühinal. Egas selle kleidi puhul miskit keerulist ole. Natuke lõikumist ja lapitamist ning valmis ta ongi. Ainus see, et mitu korda ma ühte ja sama asja ümber oskan teha. Tundub, et kolm korda vähemalt. Algne tooraine oli liiga pikkade varrukatega, lühike ja väga väikese kaelaauguga Sela pluus( ostetud 12 aastat tagasi) ja oma kolmandale tütrele õmmeldud beebikleit. Kolmas tütar on nüüdseks 20. Ümbertöötlus nr. 1 oli kleidi ja pluusi ühendamine ja kui see kombinatsioon väikeseks hakkas jääma, siis töötlus nr. 2 oli kõikide osade hakkimine ja esimesele tütrele õmmeldud beebipluusi lisamine.



Teine kleidikene koosneb sõbranna annetusest. Kleidile lisab kaalu, et pluusid on omal ajal USA-st toodud.



Koos kodumaise valge pitsiga moodustavad nad üsna võluva koosluse. Kõlbab isegi pidulikumatel juhtudel kanda.

õmblemine, lapitehnika

Kuna minu ümbertöödeldavate esemete kasti sisu on viimasel ajal üpris suureks paisunud, siis on taaskasutusrubriiki üsna pea lisa oodata.


12. dets 2017

Lapivaip 100 ja "Teel koju"

Nüüd peaks ajaloos veidikene tagasi minema, kui Õmblusmamsel nägi lõustaraamatus lapitöö tegijate otsimise kuulutust. Vastseliina Käsitööühing ja Meieselts Mereroos olid nõuks võtnud kinkida saja aastasele Eesti Vabariigile sada lapivaipa suuruses 100x100 teemal "Eesti Vabariik täna". Selle pääle ütles Õmblusmamsel "Ho-ho-hooo!", umbes nagu jõuluvana ning andis end üles. Seda enam, et idee oli juba olemas ja lapitöö teema üsna lai. Sellel maru värvilisel lapipildil ei ole Aafrika vaid killukene mere äärset metsa Raeküla kandis. Toimumisaeg novembrikuu pärastlõuna, kui päike hakkas just merre vajuma ning läbi tumemustade puude oli näha kõikvõimalikes säravates värvides  õhtutaevas. Õmblusmamsel vantsis parasjagu metsarada pidi kodu poole ja ilmselt kodu poole matkas ka suur kamp metskitsesid. Jusnimelt sel hetkel oli selles kohas koos terve Eestimaa. Mets ja meri, tumedus ja sära. See mõnus metsikus vastandina täielikule klanitusele, mis veel Eestis alles on. Mul on siiralt hea meel võimaluse üle kõndida natukene porisel metsarajal. Ma ei vajagi kõndimiseks asfalti ja pimestavat kunstvalgust. Tore, et seda metsa ei ole veel pargiks kuulutatud, et suurem osa puudest välja juurida ja sügiseti allesjäänute lehekesed puhurite jõrinal kokku kraapida. Väga armas, et metskitsed veel siiakanti jõuavad ega leia end auto rataste alt või suure aia tagant.    Annaks taevas, et meil oleks oidu seda väikest metsikut imet hoida.

tekstiilikunst

Aga nüüdseks peaksid kõik 100 (või natuke rohkemgi) lapivaipa Tartus koos olema, et Eestimaa lapitajate tööd raamatusse raiuda ning tekid rändnäitustele saata. Käisin oma pildikest ERMi viimas minagi. (Kasutan fb-st, Lapivaip 100 grupist laenatud pilti) Ja kes siis need Eestimaa lapikunstnikud on, kes oma panuse andsid? Osa võtsid nii teada-tuntud tegijad kui need, kes oma esimest lapitööd tegid, nii koolid kui käsitööseltsid. Tegelikult tahtsin ma siia kirjutada, millised tekid mulle kõige enam meeldisid.  Et Õmblusmamsel 10 punkti... , Õmblusmamsel 12 punkti... Kohapeal selgus, see ei ole lihtsalt võimalik. Viimseni igas töös oli midagi. Kas üdini üllatav idee, jube lahe värvivalik, töö puhtus ja täpsus, siirus ja lihtsus. Õmblusmamsel jääb vaimustunult vait.







4. dets 2017

Lilleaia printsessi lapitekk

Aegu tagasi õmblesin ma oma suurematele tüdrukutele väga palju. Suuremad tüdrukud olid siis muidugi märgatavalt väiksemad ning ehk ka mitte nii nõudlikud.  Õmmeldud sai tavalistest särgikestest-püksikestest mantlite, jopedeni. Ja muidugi igat masti kaltsunukke, päkapikke, kapsausse. See oli aeg, kui hakkasin lapitekikatsetusi tegema ning otse loomulikult olid minu laste voodid esimesed ohvrid. Ohvrid on siinkohal üsna õige sõna sest lapitekkide kvaliteet ei kõlvanud isegi koera saba alla. Kangavalik oli enam kui kahtlane, tepingud olematud, õmblused kiivas. Nüüd jääb üle vaid rõõmustada sest kui ma oleksin tollal aru saanud, kui hirmsad mu esimesed lapitekid on, ei oleks vist suurest masendusest järgmisi sündinudki.  Minu kõige vanema tütre esimene lapitekk oli roosat värvi, kassi- ja hiireaplikatsioonidega. Tegelikult on see tekike mul isegi alles ja noorimal tüdrukul kasutuses ning vaatamata oskamatule teostusele on see kokkuvõttes üsna armas lapitekk. Räägitakse, et ajalugu pidavat spiraali mööda liikuma ning lõpuks jõudis ta oma kulgemisega täpselt sellesse punkti, et mu vanim laps sai uue lapiteki. Tegelikult on lilleaia printsess jätkuvalt üsna noor inimene, seega ei läinudki sadat aastat aega. Uue tekikese tegin samamoodi roosades toonides kuid tublisti suurema ning ilma kasside-hiirteta. Tepinguid on ka seekord rohkem.

lapitekkide müük

Nüüd võin julgelt ütelda, et Prantsusmaa lapitöömessilt olen ma saanud kogu raha eest. Nimelt tekkis mul sellesamuse lapiteki keskmise osa idee ühte sakslaste näitust külastades. Sakslased olid lihtsalt esimesed sest ideid kerkis nagu seeni pärast vihma ka prantslaste, ameeriklaste, hollandlaste,tšehhide, inglaste ning belglaste näitustelt. Üleüldse on ideedega kummalised lood. Ma olen seisnud ilma paberi ja pliiatsita ideede paduvihma käes teadmata, kuhu neid kõiki mahutada ja mõnikord olen põrnitsenud terve päeva absoluutselt ideetult kangahunnikut. Nagu selle lapiteki puhul. Keskmine osa valmis, klopsisid minu uksele ainult nurgelised või väga ümmargused ideed. Nii algaja ma enam ei ole, teadmaks, et sellesse lapitekki midagi säärast ei sobi ning jäigi üle oodata, oodata, oodata. Novat, eks nende ideedega on pea sama hull kui mehe valimisega. Kui võtad esimese ettejuhtuva võib ta sul kogu lapiteki kihva keerata.

roosa lapitekk

Tehnilised näitajad: Lapitekk tuli suuruses 220 x 185 cm, võimalikult puuvillane, tehniliselt mitte just kõige lihtsam ja näeb ka tagant üsna armsakene välja.

lapitehnika

27. nov 2017

Halli novembri lustakas mängutekk

Halli novembri kliima koha pealt oleks vist igal normaalsel inimesel pisut irisemist ja ilmselt sellesamusest kliimast tingitud lörisev nina on väheke Õmblusmamsli ajusid pehmendanud ja kirjutamisvõimet vähendanud. Seepärast oskan ma antud tekikese kohta kosta ainult: värvuselt hall mõningate säravate laikudega, olemuselt mängu ehk põrandatekk beebidele, disain 3-2 õmblusmamsellike aplikatsioonidega, suurus 125 x 125 cm, puuvillane koos mahulise vatiiniga. Otsib kodu!!!


Küll aga on mul välja pakkuda suisa suurepärane köharohu retsept. Valage tassi tõmbama paras ports põdrasambla leotist ja pelgalt mõte sellest seenemetsade järgi lõhnavast pisut vihast vedelikust võtab ära igasuguse tahtmise köhida. Proovisin ja toimib suurepäraselt. Teine retsept on veel: võtke üks osa punast ja teine osa valget kärbseseent ja te ei köhi enam mitte kunagi. Tunnistan, et selline ravim on isegi minusuguse loodusravi austaja jaoks liialt ekstreemne. Ei ole katsetanud.


Eks see lapitekk ole ka välimuselt pisut nagu põdrasammal: selline õrn ja pisut pitsiline, mõned kuldsed lehekesed sisse pikitud.


21. nov 2017

Töllakad kalad, nunnud jõuluvanad ja jõululaat

Õmblusmamslit tabanud jõlenohu tõttu langes iganädalane lapitekiprojekt juba eos varjusurma. Sellepärast siis mõned varem valmis treitud asjakesed. Alustuseks alustagem põhjusest. Mulle on korduvalt öeldud, et iga asja tegemiseks peab olema põhjus. Õmblusmamsli kohta ei pea see ütlus eriti paika sest mõnda asja teen ma täiesti põhjuseta ja mõni asi jääb põhjendamatult tegemata. Aga seekord on põhjuseks Pärnu Vabakooli jõululaat. Minu noorima lapsukese kool, ei jäta ma mainimata. Kuna Vabakool on kogukondlik kool, siis paljudes asjades tuleb ka lapsevanematel käed külge panna. Minule see sobib ja olen hea meelega kooli ihuõmbleja. Kui muudeks asjadeks mõistust napib on vähemalt midagi, millega saab kasulik olla. Nagu aru saada, on siinkohal tegu jõulukraamiga, mis läheb käsitööletti müügiks. Kalapinalid muidugi eriti jõululikud ei ole ja passivad oma olemuselt rohkem halloweeni. Muidu on nad üsna asjalikud ja tänapäeva lapsed on õudustega nii harjunud, et üks töllakas kala neid verest välja ei vii. Vähemalt minu tüdruk arvas, et jõle nunnud pidid olema. Tehtud on kalapinalid teksamaterjali vähendamise projekti raames. Targu mainin, et teksamaterjal ei vähenenud märkimisväärselt.

lapitehnika

Jõuluvanapadi on muidugi märksa nunnum ja ka jõululikum. Selline pehme ja karvane. Tagumisel poolel on ehe ja ehtne jõulukangas. Suuruseks 40 x 40 cm.

lapitehnika

Ja et blogipostitus ikka täie ette läheks, siis pisut reklaami. Fantastiline, et Pärnu linna üks väiksemaid põhikoole igal aastal sellise suure asjaga hakkama saab.



13. nov 2017

Rohelise heinamaa mängutekk. Disain 3-1

Kui Õmblusmamsel oma üüratute kangakottidega päälinna odavmüügilt naases avastas ta, et kõik on täis. Ei leidu enam mitte ühtegi pilu, pragu ega õõnsust, kuhu mahuksid need 25 meetrit kangast. Laiaks löödud raha ei julge kokku arvatagi. Oh taevas! Ups, i did it again! Pisut depressiivsemad inimesed suunduksid juba ravile. Huvitav, kas Wismaris kangahoolikutega ka tegeletakse? Aga ei, kümned tonnid kangast Õmblusmamslit ei murra! Iga soodusmüük on kokkuhoid ja pühalik lubadus antud. Üks lapitekk nädalas. Või vähemalt mingisugunegi valmis tehtud tükk, kus on paika pandud miinimum meeter varem valmis ahnitsetud tekstiili. Väike arvestus. Miinimumprogrammil õmmeldes kuluks nädalavahetusel kokku veetu töötlemisele ligikaudu viis kuud. Kõikide kodus leiduvate kangaste kasulikule kasutamisele aga vähemalt 200 aastat. Nojah, mis siis ikka. Jääb üle ainult pikka iga soovida. Selle nädala lapitekikene on olemas. Küll pisike 115 x 115 cm, kuid alustuseks asi seegi.

lapitekkide müük

Tegemist rohurohelise, lillelise, päikeselise mängutekiga või siis pisut paksema beebitekiga. Justnimelt kaks ühes. Mitte liiga jäik, et tekiks ei sünniks ja mitte liiga õhuke, et põrandale ei kõlbaks panna. Tekkinud on ta täiesti tuju ajel. Vaatasin aknast õue ja leidsin, et just see on see, mida ma antud hetkel vajan. Ma usun, et kui aknast õue vaadata, siis keegi ei imestaks.

beebitekk, lapitekk lapsele

Aga et asi mitte igav ei oleks, siis lepatriinu tiibade alla saab midagi pisikest peita, liblikate tiivad krõbisevad ja lehvivad ja lillekesigi annab näperdada. Ning isegi lapiteki taga on tulbipõld.

beebitekk

30. okt 2017

Lapitekk "Ola Brasil"

Isegi keskealisena teen ma paljusid asju elus esimest korda. Näiteks ei ole ma mitte kunagi varem teinud Brasiilia teemalist lapitekki brasiilia perele. Vat selline põnev tellimus jõudis minu juurde. Ja mida teab üks Õmblusmamsel Braiiliast. Ega suurt midagi peale selle, et on väga suur ning värvikirev maa, kõneldakse portugali keelt ja mängitakse jalgpalli. Ja muidugi Rio de Janeiro ja auriku hääl, neiud bikiinides suhkrupea mäel. Ühesõnaga, sellest valikust olid Eestis elava Brasiilia pere katsikukingile kõige sobivamad jalgpall, palmipuu ja värvikirev Brasiilia papagoi.


lapitehnika

Mitte selline Austraalia varblane, kes meil nüüdsest lapse tungival nõudmisel kodus elab. Meite varblase nimi on Vasja. Ta on osutunud pataloogiliseks põgenikuks ja teeb pidevalt häält, nagu oleks suitsuanduri patareid tühjad. (Vaesed naabrid) Kas ma peaksin sellest midagi järeldama loomapoodide kohta?


Ja tänu taevale, brasiillased ilmselt ei oota, et nende lapse lapitekk ülimalt tagasihoidlik välja näeks. Tekike on tehtud beebimõõtudes: 120 x 120

lapitehnika müük