10. dets 2018

Pliiatsitopsid ehk kõik teksapükstest

Õmblusmamsel on tõeline taaskasutusfanaatik. Mõnikord jõuab minu taaskasutus kohe päris ÄRA kasutamise tasemele. Kõik on taaskasutatavast materjalist otsas ehk siis järele jääb ainult tolm ja mälestus. Näiteks on siinkohal mõnede teksapükste viimased riismed leidnud koha pliiatsitopsides.
Tegelikult tunnen ma puudust veel ühest topsikust sest pliiatsid on ühed kaduvamad asjad maailmas. (Edasi tulevad juba raha, käärid, mõõdulindid ja nõelad) Olen neid leidnud külmkapist, pesusahtlist, voodi tagust ei maksa mainidagi. Oh, õnneks mitte supipotist aga egas ma suurt imestaks.  See oleks juba pliiatsikaotuse kõrgem tase ja et säärane kahetsusväärne asi ei juhtuks, on vääga arukas hoida oma kirjapulgad kompaktselt koos. Kui ma loomepalangus köögi pastakaga elutuppa tatsun ja lillepoti asemel selle elutoa pliiatsitopsikusse torkan, pole hullu midagi.
Nõndaks, paras ports tepinguid ja tükike vanaisa palituhõlma (põhjadeks) sai tarviliselt ära kasutatud. Aga mida ma ülejäänud pükstest olen teinud:

recycling, reuse

Näiteks jõulusokuga jõulusokke.

teksapüksid, reuse

Ja teksapükstest teksajaki. Huvitav, millal ma võiksin vana teksatagi teksapüksteks õmmelda?

taaskasutus, vanast uus

Või siis mõnusalt suvise piknikuteki. Ah, tegelikult on mul selliseid taaskasutusprojekte ikka päris palju olnud.

taaskasutus, vanast uus

Ja nüüd on mulle kohale jõudnud, et olen oma topsikutega liialt kiirustanud. Et Õmblusmamsli trenditeadlikus on pärit eelmisest sajandist ja pole kopkatki väärt. Hunnik väärtuslikke õmblusvarusid on mingiteks pliiatsitopsideks raisatud kuigi konservherne purgid oleks sama hästi kõlvanud. Kaasaegne mood suisa karjub netiavarustest vastu. Seega, kellele trendikaid tepinguid!! Küllap ma ülejäänud tükkidega ikka midagi pääle oskan hakata.



30. nov 2018

Tähti täis lapitekk

Ah, kuidas mulle meeldib tähti täis öötaevas. Ja kui veel täiskuu-uuu juhtub olema! Küllap oli Õmblusmamsel eelmises elus poole kohaga libahunt. Novembrikuus on tähtede ja kuuga muidugi kehvasti olnud. Pärnu kohal sai tähistaevast kohata ainult kolm korda. Korra oli taevas poolpilves ning kuu piilus üsna müstiliselt pilvekardinate vahelt ja paar korda üritas Pärnu linn rannastaadioni tuledega signaalsõnumeid avakosmosesse saata. Peale võimsa prožektorivalguse polnud suurt midagi näha. Kuna seda vägevat valguslonti üritatakse siinkandis ka läbi pilvede pressida, siis tundub Pärnu linnal taeva valgustamisega mingi salajane plaan olevat.

Õmblusmamsel

Aga seekordne lapitekikene läks mul Soome riiki, kus talviti pimedus veel sügavam ning ööd mustemad. Mis meil, lõunamaalastel, viga! Loodetavasti on neil sääl tähed kirkamad ja kuu suurem, et kõikidest prožektoritest läbi särada. Ja egas see lapitekikene niiväga tekikene olegi. Pigem suur ja võimas lapitekk. 250 X 195 cm. Andis teist alles teppida!

Õmblusmamsel

26. nov 2018

Maailma lõpus või unustuse jõel.

Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha!

Õmblusmamsel sai valmis uue taiese! Aga kõigepealt proloog: üle-eelmisel suvel käisin ma maru laheda kambaga Prantsusmaal lapitöömessil. Millest aga targu vaikinud olen, et esialgu plaanisin sellest isegi oma kunstipäraselt säetud lapikestega osa võtta. Võin suisa näpuga näidata, kes selle hullu mõtte mulle pähe suskas sest hull mõte oli see tõepoolest. Siiamaani tõusevad ihukarvad püsti, kui palju kõrgkvaliteedilisi kunsttöid ma sellel messil nägin ning ideede puuduse käes lapitöömaailm ei kannata. Tegelikult olengi ma piisavalt segane, et sajakolme laptöökunstnikuga konkureerida aga.... tuli ette sada häda ja oma pildikese sain ma valmis alles nüüd. Noh, oligi pingevabam tegemine.Võistlustööd pidid vastama teemale: "Reis maailma lõppu". Kui palju seda maailma lõppu minu taiesest märgata on, kuid mingil määral kindlasti.

art quilting

Nüüd siis ideekorje juurde. Selleks tuleks mul veel kaugemale minevikku sõita ja tegelikult on see üsnagi nukker lugu. Justnimelt tuleks minevikku rattaga sõita sest oma 15 aastat tagasi hilissügisel sattusin ma oma vanima tütrega rattamatkal Pärnu linna äärsele metsateele. Toona oli prügimajandusega veelgi hullemad lood kui nüüd ja neid kuhjakesi sääl ikka oli. See on juba hoopis ise teema, mida ma säärastest p....vestidest arvan, kes oma sodi metsa alla pilluvad. Isegi nüüd, kui prügikast peaks igas majapidamises olemas olema. Eks siis käibki Õmblusmamsel seenemetsas, üks korvike seentele ja teine plastikule. Uhhh... see teema vajab juba eraldi välja vahutamist.  Aga minevikku tagasi... oli keegi jähuuu metsa alla koormatäie riideid toonud. Näis, et tegemist oli kellegi siitilmast lahkunud memmekese maise varaga sest suures osas koosnes laadung vanadest kampsunitest, sukapükstest, seelikutest, mantlitest ja kleitidest. Naturaalsed materjalid olid juba lagunema hakanud kuid krimpleenkangad, mis ei idane ega mädane, särasid selles kõdus nagu kirjud liblikad. Küllap katab kõdu ka need liblikad ning ühtlasi mälestuse memmekesest, kuid minule läks see pilt hinge. Esmalt sellepärast, et juba siis tundsin ma tekstiiliga hingesugulust ja teiseks: hea tahtmise korral oleks ka sellel kaugel ajal  riietehunnikule väärikama kasutuse leidnud, kui kusagil maailma lõpus unustusse vajumine. Veidral moel sümboliseerivad need kirjud kangatükid minu pildil inimesi, kes on elurattaga oma maailma lõppu jõudnud ning kes kildudehaaval unustuse jõkke vajuvad. Või siis seilavad uhkelt unustuse jõe lainetel ning nende lähedaste armastus ei lase neil kunagi põhja vajuda.  Kui nüüd väga paatoslikult kõlada, siis olen pühendanud selle pildikese oma kallile tädile ning väärtustades tema krimpleenkleite väärtustan ma ka mälestust temast. 

23. okt 2018

Probleemilahendus kassi- ja koerakoti näitel.

Ettevõtluskursusel räägiti, et tootearenduse eelduseks on mingi probleemi lahendamine. Ettevõtja märkab kliendi muret ja pakub omapoolse lahenduse, kuidas probleemi leevendada. Väga tore, kuid siiani on minu kõige suuremaks probleemiks olnud vastupandamatu kangaihalus ja sellest tingitud tungiv vajadus lapitekke õmmelda. Klientide probleemidest ei tea ma midagi aga kuna minult aeg-ajalt siiski midagi ostetakse, siis küllap ma mõne probleemi ära olen lahendanud.
Seekord läks kõik teisiti. Täiesti õpikunäite järgi. Tinglikuks kliendiks oli minu oma tütreke, kellel tekkis probleem, kuhu panna suvel õue minnes võtmed ja telefon. Suveriietel on teatavasti asjalikke taskuid vähe. Kui probleem, siis on ka lahendus. Selleks sobis väike kotike, kuhu kõik eelmainitu ära mahuks, oleks piisavalt kerge, annaks kanda risti üle õla (kadumise vältimiseks), oleks põneva välimusega ja mitte liialt titekas. Voilaa! Natuke õmblustööd ning kass ja koer olidki valmis. Kaks tükki ikka selleks, et tinglikul kliendil valikut oleks. Kui oli kassituju, siis läks õue kassikotiga ning koeratuju korral koeraga.

taaskasutus

Suve jooksul olen ma jõudnud kassikotikestega veel mõne tütarlapse rõõmsaks teha.
Kõik märsikesed on kokku õmmeldud minule annetatud mööblikanga näidistest.  Ühesõnaga taaskasutus.

õlakott

1. okt 2018

Seiklusteks valmis... ikka koos lapitekkidega

Nüüd lapitekikene, mis sobib suurepäraselt Õmblusmamsli rännupostituste jätkuks. Kaart, mis ületab tublisti 14 sajandi teadmisi topograafiast (Antud materjalist polnud täpsemat teha võimalik) ning lapitekk, mis täis seiklusrõõmu ning avastamislusti. Kaks ühes! Ready to explore!!! Peale selle rändas ränduritekk kolme maa ja mõne mere taha. Nimelt Saksamaale.

lapitehnika, lapitöö

Kuidasviisi Leena mu minu eestikeelsest moluraamatust üles leidis, see jäi teadmatuks kuid mina tundsin siirast rõõmu rahvusvahelise tellimuse üle. Pealegi, nagu mulle tundub, hakkama sain. :)

Hey Krista, thank you sooooo much for the beautiful baby quilt!!!! I just had it in my hand for the first time and it's amazing.

Suured tänud Mailisele  http://www.mailisepood.ee , kes ulatas sõbrakäe kui selgus, et Pärnu linn on hallide kangaste osas täielikult kuivale jäänud. 

27. sept 2018

Õmblusmamsel reisib: Kaliningrad

See ei ole reisiblogi. Päriselt!!! Normaalne olukord on see, kui Õmblusmamsel käib ekskursioonil... Tallinnas. Ja seda sama tihti, kui mõned palmi all puhkamas käivad. Isegi imestan, mis taevased jõud mind selle hilissuve jooksul juba teist korda Venemaale viisid. Tegelikult oli viimaseks taevaseks jõuks minu ämm, kes leidis aja õige olevat, et Kaliningradis oma sugulasi külastada. Tema äärmiselt kodused pojad olid torisedes nõus ja mina pressisin end vaimustuses kiunudes kaasa.
Seega Kaliningrad, kunagine Ida-Preisimaa pealinn Königsberg, praegune Venemaa enklaav.
Ausalt ütelda ei ole sellest kaunist, ajalooliselt Saksa linnast, tänaseks suurt midagi järel. Viimase sõja ajal pommitati linn totaalselt sodiks ning allesjäänud elanikud viidi Stalini käsul Siberisse "ümber kasvama". Tühjale kohale tassiti hordide viisi nõukogude kodanikke. Umbes sellisena see Kaliningrad mulle tunduski. Nõukogudelik. Minimaalsel määral saksapärast arhidektuuri on restaureeritud ja uuesti ehitatud kuid muidu on linn üsna räämas Kopli ja Lasnamäe segu.


Kaliningradi peatänav viib otse kommunismiehitajatele vääriliste paneelikate vahele ja seal lõppeb asfalt...


Nõukaaega mäletavatele inimestele on nostalgialaks garanteeritud. Kaliningradis on " naba sügeleb ja mantel kukub õlgadelt" Lenin. Mina mäletan oma lapsepõlvest "lähim pood asub säälpool" Leninit.


Aga mida siis Kaliningradis kaeda: Königsbergi katedraal ja Immanuel Kanti haud. Katedraalis asub ajaloomuuseum.


Meremuuseumis annab allveelaeva ronida.


Multitalent Putini vaim hõljub loomulikult igal pool.


Kohalik loomaaed on hästi tore. See elevandi ja sea ristsugutis on tapiir.


Ja muidugi merevaigumuuseum oma aaretega.


Pea neljameetrine merevaigust kunstiteos..


Brandenburgi väravas asub martsipanimuuseum. 


Kellel nõukaaegsest sõjatehnikast migreeni ei teki, siis seda leidub igale maitsele.


Kesklinn on tänu hiljutisele jalgpallivõistlusele korda tehtud ning ühiskondlik transport meie mõistes üliodav. Sääl sibab ringi suure piletirulliga konduktoritädi. Kangasaak jäi veidi väiksemaks kui Suždalist tulles. Siit õpetussõnad kõikidele kangasõltlastele: mitte kunagi ärge minge kangapoodi mehega. Minu omal hakkas juba peale kolmandat kangameetrikest õudne ja peale viiendat paha. 
Aga muidu oli maru põnev!! Natuke nagu tagasi minevikku.
Nõndaks, edaspidi võib Õmblusmamsli blogist ikka õmblustöid oodata. 


5. sept 2018

Suzdali lemmikud

Ja nüüd kõige-kõige keerulisem osa ehk Suzdali lapitehnikapeo lemmiktekid Õmblusmamsli valikus. Või soovite ehk näha kõiki üle 400... lapitekipildikese? Ise vaatasin suure huviga ja igaltühelt andis midagi õppida ning kõrva taga panna. Ainult et mr. Blogspot viskaks mind oma blogiruumist välja, kui siia selline maalt kuule postitus teha. Seega võtab Õmblusmamsel omale jupijumala ülesanded ja hakkab lapitekkidest lemmikuid valima. Ausalt ütelda võimatu missioon.
Nagu ikka, kes juba väljanäitusele pääsenud, sellel ka midagi öelda on ja alustagem ikka õmblusmasinast. Õmblusmasin on ju kõige algus.


Korealaste näituselt leidsin ma sellise lummava pabertehnikas töö. Tehnilise täiuslikkuse esikoht.


Eripreemia totaalselt laheda kiiksu eest. Korealaste töö.


See tekk kohe kisub kõrgustesse. Fantaasia-eri.


Ja see seda enam. Näituse kõige lennukam lapitekk.


Eripreemia Õmblusmamslilt "peab proovima" lapitöötehnika eest.


Minu fotokas moonutab natuke värve tumedamaks ja tuhmimaks. (Anna sellele mamslile mistahes aparaat pihku. Ikka mõistab ta käki kokku keerata) Igatahes, see lapitekk saab minult suure kalli imeliste värvide eest.


Kõige imetlusväärsem lastetekk.


Kirikutekkide teine koht ja "tahan neid kangaid endale ja kohe!!" esikoht.


Eripreemia selle eest, et selle peale alles annab tulla. Fantastiliselt lahe tekike.


Siin on nii sujuvalt loodus, sügav müstika ja modern quilting kokku pandud, et minult maani kummardus autorile.


See siin on vist minu lemmiktekk sest sel näitusel, kus ta oli, sai ka ise sõna kaasa ütelda. Vist sellepärast, et kui poolte tekkide ees ahhetada ei ole võimalik absoluutset lemmikut välja valida. Aga selle eest ma oma hääle andsin.


Kotikeste peapreemia Õmblusmamslilt. (See esiplaanil aga teine on ka lahe) Vat selle ma endale kunagi teen. Kas plagiaadina või mitte aga nii täiuslikku seljakotti annab otsida. Autoriks Marina Koba Tjumenist.


Jaa- jaa, see siin on lapitehnika ning pildike kangaste ning niidiga valmistatud. Mitte õlivärvidega maalitud.

Nende suurepäraste kunstiteoste autor on Любовь Лежанина
Viljeleb ta oma autoritehnikat ning viib läbi õpitubasid. Näitusel olidki tema ja ta õpilaste tööd. Et selliseid kunstiteoseid luua jääb vajaka soovist õmmelda lapitekki. On vaja mitmekümneaastast pühendumust ja kuhjaga andekust.


Lapitekk, mille täiuslikkuse ees Õmblusmamsli alalõug kõige kõvema kolksuga põrandale kukkus.


Nojah, nõnnaviisi võiksin ma lõputult jätkata. Nüüd on minu silmad Suzdali lapitööfestivali näinud ja kriipsugi ei kahetse. Soovitan soojalt kõigil lapitehnikutel kord ise üle vaadata.  Seda enam, et lapinaiste seltskond lõbus ja lustakas, bussijuhid laulavad ja räägivad anekdoote ning giid Tanjat ei jõua ära kiitagi.