19. veebr 2018

Muistne Egiptus ja diivanipadjad

 Kõigepealt tuleb mul alustada sellest, kuidas Õmblusmamsel oma hääle sõbrannale Tiit Piibelehte tegi. Keskmise generatsiooni inimesed teavad kindlasti Vilde "Pisuhända", kus vaene kuid nutikas Tiit Piibeleht Vestmanni tütrele Vestmanni oma rahadega kosja läks.Nojah, mina just kosja ei läinud kuid hää sõbranna sai minult juubelikingituseks tema enda esialgse värskuse kaotanud padjapüüri. Mida teha, mul endal es olnud!  Õnneks sai eelnevalt padjapüürile pisut lisandväärtust antud.

taaskasutus

Ennemuiste aal tõi sõbranna mulle vat sellise, temale nostalgilise väärtusega padjapüüri ja palus mul sellest paar diivanipadjakest õmmelda. Ja siis jäi asi veeeenima ja veeeeenima ja ega tooraine ka just hellitanud.


Esimene padi sai suure Ra-ga. Minu mees väitis, et muumiad lebasid oma sarkofaagides vertikaalasendis. Seega sai padja alumisse ossa ka paar lebavat kuju lisatud. Väga loodan, et diivanipadi liialt hauatagune ei tunduks.

taaskasutus

Teisele padjale enam suurt Ra-d ei jagunud kuna esimesel padjal olevate kolmnurkade tegemiseks sai viimasele tervele eksemplarile ekslikult käärid kõhtu löödud. Eks ma lahendasin asja teisiti ja tegin padja sellest, mis üle jäi. Kuna tegemist jällegi täieliku taaskasutusega, siis ära viskamisele kuulusid vaid mõned Ramsese jalad ning paar päikesejumala pead. Kogu kompott tuli õnneks selline, et sõbrannale väga meeldis.

dekoratiivpadi

6. veebr 2018

Koolituunika (Otse loomulikult taaskasutus)

Kui minu tüdruku tõsisest näoilmest võiks arvata, et minu uus õmmeldis talle ei meeldi, siis ei, õnneks väga meeldib. Tuunikal on palju häid omadusi: väikesed plekid ei paista välja, retuusid alla ja koolis igati mugav, teistel ei ole sellist ja ei saagi olema. Üllataval kombel oskab mu laps seda hinnata ja ei nõua minult neid litritega pluuse, mis silitamisel pilti vahetavad. See pidi nüüd temaealistel tütarlastel moes olema.


 Aga kuidagi oli ju vaja inimest asjalikuks sundida. Minul ei ole sellist fototehnikat, mis kargavast inimesest korralikku pilti suudaks teha.


Ma leiutasin suurepärase meetodi, kuidas riiete eluiga pikendada. Väikeseks jäädes tuleb kaks asja kokku liita. Tooraine pärineb minu sõbrannalt, kellel kolm minu omast veidi vanemat tüdrukut. Otse loomulikult läheb mingisugune osa neist kotitäitest, mis ta minule saadab, taaskasutusse. Ei suuda üks laps kolme riideid ära kanda + veel vanemate õdede omi. Mõningad asjad on aga täiesti väärt väikest ilulõikust. Nagu näiteks need kaks pluusi, mis juba saades minu tüdrukule veidi väikesed olid. Reeglina ma ühtegi riidetükki ilma juppideks lõikumata ja uuesti kokku õmblemata kasutusele ei võta. Hull mõelda, kui mulle mõni Valentino moemaja kleit peaks pihku sattuma..


Aga kuna mulle kohe mitte üldse t-särkidel olevad sädelevad hüüdlaused ei meeldi siis selle osa jätsin ma välja. Ainult üks Amori noolekene jäi endist stiili meenutama.


29. jaan 2018

Õmblusmamsli roosipadjad

See, et Õmblusmamsel jälle mõneks ajaks roosikasvatajaks hakkas, on olemas lihast ja luust põhjus. Põhjuseks on minu hää sõbranna Kadri, kes ühtlasi toimetab ka fb Õmblustoa grupis ja tema palve oli detsembrikuu koostegemist pisikese auhinnaga premeerida. Ilmselt oleksin ma niikuinii roose patjadele ehitama hakanud sest see on üks maailma põnevamaid tegevusi. Pealegi, must ja helesinine roos on minul veel aretamata. Seekord kõigest punane, roosa ja kollane. Targu mainin, et tegemist on lapimaali tehnikaga ja roos on padja peale õmmeldud, mitte ei seisa padja najal.

dekoratiivpadi

Aga jah, Kadri palve kiirendas roosikasvatusprotsessi ja elus esimest korda sai Õmblusmamsel olla sponsoriks koos auga valida välja võitja. Kui arvate, et ma tundsin end nagu jupijumal, siis nii see paraku ei olnud. Patjasid õmmelda ei ole ju mingi probleem. Algul üks, siis teine ja lõpuks kolmaski. Et auhinnatul ikka valikut oleks. Ainult et auhinnatu enda väljaselgitamine võttis mul sama palju aega kui padja õmblemine. Igasugune valimine on tohutult subjektiivne ja asja mõistusega võttes ei suutnud ma väga heade tööde seast kuidagi seda kõige paremat välja selgitada. Isegi jõhkrat selektsiooni tehes meeldisid mulle leevikesekanga kunstiline kasutamine, põnevad päkapikusussid, toredad jõulupildid, huvitavas tehnikas jõulukuulid, vahvad kostüümid,  tänapäeva tehnika ja õmblemise ühildamine. Ohtaevas!!! Minu aasta algas sajaprotsendilise otsustusvõimetusega. Isegi praegu veel tuleb ahastus peale.

diivanipadi

Ainus võimalus oli lülitada mõistus välja ja kuulata südant. See tähendab olla kainelt objektiivse asemel subjektiivselt südamlik. Süda ütles kohe, et õige on Kersti tehtud pisike punane kleidike. Kui ma uuesti mõistuse sisse lülitasin, sain aru, et selles kleidikeses on võluvat lihtsust ja siirust. Ja millegipärast meenutas pildil olev pisike tüdruk minu enda tütart. Kleitki oleks nagu minu enese õmmeldud. Kõikide õmblustöödega saab tutvuda siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=oa.1997808427101422&type=3
Ja mainin, et Kersti koju rändas vat see kollane padjakene.

lapitehnikas padi

22. jaan 2018

Iseendale nr. 4 Taaskasutuskampsun


Teab mitu aega olen ma kinni olnud stereotüüpides, et normaalsed Eesti naised koovad kampsuneid. Ikka käsitsitsi ja varrastega. Tükimat aega olen ma tahtnud selline tubli kuduv naine olla aga talv jõudis ligi, kondid külmetasid ja lõngakerasid ning vardaid ei paistnud kusagilt. Optimistliku prognoosi järgi hakkavad paistma siis, kui ma pensionile jään. Aeg, mil ma pensionile jään ei paista mitte kusagilt. Seega ajas häda härja kaevu ja sundis mind oma taaskasutust ootavate hilpude seas tuhnima, ilmse eesmärgiga omale kampsun millestkist varem valmis kootust kokku õmmelda. Nõela välgutamine läheb mul palju kiiremini kui varrastega vehkimine.

reuse, trach to trend

Ja ohaeg, mida toredat ma leidsin! Tegelikult ei olnud algne tooraine sugugi nii tore. Tumehall kapuutsiga kampsun oli küll mõnusalt soe, aga totakalt lai ja isegi minusuguse jupatsi jaoks lühike. Päritolu teadmata kuid kahtlustan oma suuremaid lapsi, kelledel tekkis üksvahe igatmasti hilpude kokkuostmise maania. Õnneks ostlesid nad enamjaolt kaltsukates. Rahvusliku kirjaga pisike vestike kuulus kunagi minu onupojale. Onupojal on nüüdseks vanust üle kolmekümne, seega ei ole mina teda vestist välja tõstnud. Vat sellisest, esmapilgul lootusetust tränast kavatsesin ma omale kampsuni kokku keerata.


Kõigepealt tuli muidugi kampsunikirurgiaga tegeleda ja siis pikendasin kampsunit vestilt hangitud tükikestega. See osutus oodatust keerulisemaks sest keski satikas oli vesti kunagi purenud ning mõned augud mälestuseks jätnud. Edasi kehast kitsamaks, varrukad paremini istuma, kapuutsi asemel moekam sallkrae, värvilt sobivamad nööbid ja minu selle talve vaieldamatu lemmik saigi valmis.


reuse, taaskasutuskampsun

19. jaan 2018

Teksastest tehtud

Kohe päris-päris mõnda aega tagasi kraamisin ma oma vanade teksapükste koti kapi otsast alla. Kott oli suur, raske ja oleksin upitamisega peaaegu tooli pealt alla sadanud. Mõtlesin naiivselt, et ehk muutub see minu tegutsemise käigus pisutki kergemaks, aga tutkit. Hästi kättesaadavasse kotti on  palju kergem uut materjali sisse toppida.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida vaid oma teksavähendusprojekti algusest. Ikkagi vähendus, mitte suurendusprojekti, kuigi minule isiklikult tundub vastupidi olevat. Põhjus on Tallinnas ajakiri "Tiiu" toimetuses, kust saabus mulle palve õmmelda midagi ja kirjutada õpetus. Märksõnadeks raamatukaaned ja teksased. Ilus lugu oli ka juures, kus ajakirja töötaja sõidab rongis ja ei taha, et kõik näeksid, mis ta loeb. Täiesti loogiline!
Esiteks äratab rongis lugev inimene palju rohkem tähelepanu kui telefoni näppiv inimene. Lugev inimene on eksootika ja mina küll piiluks mida lugev inimene loeb. Teiseks muudavad korrektsed raamatukaaned ka kõige armetuma sopaka väärtkirjanduseks. Vähemalt väliselt. Kolmandaks tuleb raamatut hoida. Iseäranis raamatukogu raamatut, millel võiks lugejaid enam kui üks olla. Kõik see tundus mulle nii lihtne ja loogiline olevat sest mina olen ka selline pisut imelik lugev inimene. Ise imestan, kui palju raamatuid olen ma bussi oodates või bussis läbi lugenud. Jah, muidugi, mu vaesed silmad! Aga mis teha. Mõnikord on raamat nii põnev olnud, et hää meelega sõidaks bussiga Tallinnast Riiga välja. Aga vat, tegin siis mõned raamatukaaned endale ka. Ühed seiklus ja põnevusjuttudele ning teised klassikale. Aga kolmandaid saab "Tiiu" jaanuarinumbrist näha.



Aga ega sellega teksade vähendamine lõppenud. Iga killuke tuleb ikka kasulikult paika panna. Need kolm nõelapatja tegin sellepärast, et minul oli vaja ja jõulud hakkasid kätte jõudma. Kunagi kasutasin ma nõelapadjana suurt punast südant, mille leidsin lapse mänguasjakastist. Siis leidis laps, et tal on sedasamust südant ikka väga vaja ja mina jäin südamest ilma nagu peni pehmest leivast. Häda selles, et ka nõelad jäid kodutuks.  Ja seega, kõige suurem nõelapadi on minu oma. Teised kaks tegin oma suurtele lastele sest perenaine ilma nõelte ja nõelapadjata ei kõlba kusagile.


Ning siis jõuame otse jõuluaega. Uskumatu, kui keeruline on kinkida midagi suurtele poistele ja kui on suured tütred siis tihtipeale on vaja miskit välja mõtelda ka suurtele poistele. Siin on jõulusokk "Sokk" ehk jõulusokuga sokk. Jõulusoki panin kokku vanadest teksapükstest ja kuuseoksa näriv sokk ise on karvase habemega ja mõnusalt pahura ilmega. Nagu näha, pöörasin ma tähelepanu detailidele ning Prantsusmaalt pärit "suur poiss" oli suisa vaimustuses.


Nüüdseks on minu teksatooraine kott end uuesti rammusaks söönud. Seega vaja mõne aja pärast uuesti teksavähendusprojektidega alustada.


8. jaan 2018

Kaksikutest lapitekkide kolmas tulemine

Nagu aru saada, oli ka esimene ja teine tulemine. Selliseid kaksik-lapitekke on päris tore teha. Mõtled välja veidi kobedama disaini ja muudkui lõigud. Küll sinist, küll roosat. Paraku ei ole ükski eelnevatest paaridest kaksikutele läinud. Üks Hollandisse, paariline Eestisse, siis Eestisse ja paariline Prantsusmaale. Ehk läheb nendel lapitekkidel "paremini" ja nad ka tõepoolest kaksikute vooditele satuvad.

lapitekk lastele


Tekikesed ise on 150 x 120 cm ja sobilikud beebieast veidi suurematelegi. tihetepitud ja puuvillased pääle selle.

lapitekk lapsele

"I have a dream" Martin Luther Kingi sõnadega. Unistus on see, et minu Etsy ja Dawanda keskkonda tehtud lapitekipoed lõpuks ometi tööle hakkaks ning tööle hakkamiseks on vaja kaupa ja väga palju õnne. Palju kaupa ei mahu mu elamisse ära aga natuke kaupa on vähemalt 50 ühikut ja seda ma siin usinasti teha vehingi. Korra lubasin oma lapitajatest sõbrannadele, et lapitekk nädalas. Välja arvata mõned eriti lorud pühadenädalad on nii see läinudki. Õnnega on täpselt nii, nagu on. Kord seda on ja siis jälle nagu ei ole. Nojah, kui seda enam sugugi ei jagu, siis pärandan igale oma lapsele 50 lapitekki ja 10 eurot raha. Kui õnne on pisut enam, siis vastupidi. Kuna mulle nädalake tagasi päris tihti "Head uut aastat!"sooviti, siis loodan parimat.
Aga väheke statistikat: eelmisel aastal õmblesin ma 37 lapitekki ja 27 patja. Veidi parem tulemus kui üleelmisel aastal . Jätkakem samas vaimus, seltsimehed!

lapitekkide müük

28. dets 2017

Õmblusmamsel jõuludeks: Valge jänes Kuldkihar.

Nagu alati muteerus Õmblusmamsel enne jõule päkapikk-mamsliks. Jätkuvalt on meie peres neid, kes midagi kuuse alla ootavalt ja nagu alati ei ole see midagi ai-fõun, ai-bääd ega pleisteisoon. Ei miskit säärast. Oli hoopis veidi kevadise välimusega jänes Kuldkihar. Tegelikult on see jänes juba tükimat aega minu peas kummitanud aga nagu ikka sai ta tehtud täiesti eelviimasel tunnil. Natuke veel ja minu noorem tütreke on jäneste east välja kasvanud. Kui kahju.
Aga jänesest: Kuldkihar on tegelikult täiesti tavaline 40 x 40 cm padi kuid sisaldab eneses üsna toredat lugu. Paluks pöörata tähelepanu jänese kleidile. See sattus minu kaltsukotti aastaid tagasi, kui mu pisike käis veel lasteaias. Kleit oli juba siis veidi kulunud ja lapsele kitsas, lukk oli katki ning tegumood minu jaoks natukene liig. Hoidsin ma teist vaid väga võluva pitskanga pärast. Aga minu lapsele, harakale, on alati sellised kaharad, pitsilised, läikivad, sätendavad riided meeldinud. Mida hullem, seda parem. Kord tahtis ta suisa vanaemalt välja nurutud ja karnevalikostüümiks mõeldud läikivast polüestrist roosa puhvitisega lasteaia lõpupeole minna. Selmet, et eelistada minu õmmeldud helesinist soliidset kleidikest. Ai, milline sõda oli! Jänese kleidikesega olid täpselt samad lood. Mina matan teist sügavamale oma kaltsukasti, tema kaevab välja, topib selga ja omast arust läheb niiviisi lasteaeda. Nagu ülekasvanud Tuhkatriinu kes on leelõugast puhastades oma ballikleidi selga unustanud ja selle katki käristanud. Mina tirin kleidi lapse seljast ära ja suure jonni saatel asendan millegi sobivamaga. Nüüd on see kleit peaaegu originaalkujul padjajänese selga õmmeldud ja sedaviisi kasulikult ära kasutatud.

kingitus tüdrukule

Õmblusmamsli põhimõte nr. 4: asjad peavad ka saba alla vaadates head välja nägema. Saba all on puhvis, roosad ja pitsidega alukad.

taaskasutus