30. aug 2016

Roosavõitu ja elevandikarjaga lapitekk

Roosavõitu on täpselt õige sõna, sest seekord võitis roosa kohe suurelt. Siinkohal tegemist niisama tehtud lapitekiga. (Loe, müügiks kas Etsysse või omadele) Niisama on mõnikord päris tore midagi teha. Tuleb täpselt selline, nagu tuleb ja ükski tähtaeg ei kummita. Ole nii laisk, kui tahad. Ei, väga laisk olla ei saaks, sest olen pähe võtnud, et ühtkit päeva ilma nõelapisteta.
Nonii: Lapiteki mõõdud: 155 x 120
puuvillastest kangastest, sees polüestervatiin.
Tihedalt läbi tepitud. Selle üle olen ma eriti uhke, sest seekord ei tulnud teping mitte tavaline, vaid suisa lilleline.
Niisama armsate elevantidega. Lapitekk tuligi selline, nagu tuli, aga õnneks testgrupile meeldis.

lapitekk lastele, pink patchwork quilt, girls bedding

Tegelikult teen ma lapitekiga ka pisikest eksperimenti. See seisneb selles, et kas mõnda aega kehtiv soodsam hind võiks mõjutada inimeste ostukäitumist. Toidu puhul kindlasti, aga lapitekkide...
Prognoositavalt kukub minu eksperiment kolinal läbi mõnel lihtsal põhjusel:
Minu turunduskanaliteks on ainult seesama blogi siin ja Õmblusmamsli facebook. Selleks, et potensiaalne klient mind näeks, peaksin mainitud kanalitesse elama asuma. Kui seisaksin oma lapitekiga kruiisilaeva vastas ja röögiksin, nagu torust tuleb, "Sweet quilt, price only sixty euros" siis ehk teekski mõni vanaema rahakotirauad lahti. Vat peaks proovima.
Mitte ühtegi lapitekki ei suuda ma toota nii odavalt, et Eesti keskmine peost-suhu elav inimene seda osta suudaks. Tema mõtleb vorstile, mitte lapitekile. Tean omast käest. Seega, kui ma oma tekikesi just vorsti hinnaga jaga...  Paraku peab vist iga ettevõtluskäsitööline leppima, et isegi soodushind on paljudele liiga kallis ja mõningad hinnaküsimised ja tekisoovid selleks jäävadki.
Ostjale, kes suudab juba vorstiteemast väljapoole mõtelda, ei ole minu pisuke allahindlus nii oluline. Tema soovib tihtipeale erilist, täpselt oma mõõtude ja värvivalikuga.  Umbes nii, et paluks sellist lapitekki aga rohelistes toonides, suuruses 200 x 200. Ja vast saab elevandid krokodillidega asendada. Mõnikord jäävadki need niisama lapitekid niisama tootenäidisteks.
Aga eks näis. Igal juhul on elu imeline ja täis üllatusi!



Aga roosaga ikka kohe päris lõpuni minnes siis kõige tippu üks väike öökulliga lasteaiapadjakene.

pink owl pillow

13. aug 2016

Mummuline lapitekk

Maru tubli olen viimasel ajal olnud. Egas meil, eestlastel erilist oskust ole iseenesele pai teha. Et ikka enesekiitus haiseb ja muud õudust ning kõik hää, mis enda kohta käib tuleks traditsioonide kohaselt suure hädaldamise saatel ümber lükata. Aga uskuge mind, suisa tervendav on ennast mõnikord kiita. Soovitavalt vähemalt paar korda tunnis. Kui loomulikult põhjust on ning põhjust tundub mul olevat. Kolme nädala jooksul olen toime tulnud nii lapse kui puhkava mehega. (Ei, minule ei ole mitte keegi puhkust andnud)

green floral quilt

Õmmelnud padja, koti, kleidi, sellesama lapiteki siin, kaks suurt lukuga avatavat seljatoepatja voodile, käinud Tallinnas, Tartus, suguvõsa kokkutulekul Viljandimaal ning paaril rattamatkal.
Pealegi, väike stiilinäide Õmblusmamsli argipäevast: Õmblesin juba kolmandamat barbikleiti, endal peas tööd ja kohustused trummeldamas. Veel viimane õmblus.... kui lapsuke saabub suure sületäie nukkasjadega ning teatab ülima rõõmuga: "Emme, ma tõin sulle veel kliente!" Noaitäh!
Klientide puuduse üle siin kurta ei saa.




Aga tagasi tulles lapiteki juurde, siis see komplekt siin sündis koostöös Leisi Lapikojaga, kes tellija minuni juhatas. Mairelt ülivinged kassidega padjad ning minult lapitekk ning voodile suured seljatoepadjad. Kogu kupatus pidi loomulikult üksteisega kokku sobituma ning kuna Maire kasutab palju täpilisi kangaid, siis on ka lapitekk omamoodi täpiline. Või  mummuline Õmblusmamsli võtmes. Et asi nii lihtne olnud, siis porolooni suurtele patjadele sain pealinna Hagelinist ning suurem osa kangaid  on pärit Tartu Abakhanist. Pärnus oli sobivas toonis rohelist vaid... põtrade ja jalgpallidega. Kumbki ei tundunud teemasse sobivat.

 Tellija pilt

Lapitekk on kahepoolselt kasutatav ja suuruses 140 x 220 ja muidugi ameerikaliku tepinguga. Kiidan oma randmeid, õla -ja käelihaseid ning selga vastupidavuse eest. :)

lapitekkide müük

4. aug 2016

Piknikutekk

"Seina peal" tootefotod on siinkohal pisut jamad. Oleks vaja kõige hea-paremaga täidetud piknikukorvi, kena kohakest keset rohelust ning  mõnusat seltskonda, et siis väike fotoplõks ära teha. Sest see siin ei ole tavaline lapitekk, vaid hoopis lapipiknikutekk. Aga on, kuidas on ning kliendile õmmeldud tekikesega grüünesse tormata tundus pisut imelik.
Eks piknikutekiga seostuvadki kaunid hetked looduses täis rahu, vaikust, lõõgastust. Ühesõnaga puhkus. Aegu tagasi, kaunitel suveõhtutel tehases teises vahetuses higistades oli selline õnnis looduspiknik minu lemmikunistus. Minna ja olla, hoolimata kellaajast ja tööpäeva pikkusest. Ja tööinimese Murphy seadusest, et nädalavahetusel sajab tavaliselt vihma ja pisuke puhkuseaeg tundub nagu üks päev. Õõõõ, ükskord oli mul puhkus novembris. Vat siis kujutasin ma ette, et kui kunagi kodus töötama hakkan, küll ma siis piknikul käin, ning mere ääres jalutan ning naudin iga jumala päikeselist päeva. Arvake ära, mitu korda olen ma nüüd, ettevõtjana, oma unistuste piknikul käinud? Selle suve jooksul mitte ühtegi. Vot! Pidevalt uhan tööd teha. Aga mul on vähemalt see võimalus. Juba võimaluse omamine tundub õnnistav. Iseenese kubjas olla tundub pisut inimlikum kui jätta kõik soovid-tahtmised tehaseomaniku juhtida. 

patchwork quilt, piknik quilt

Aga piknikutekk on nagu ikka. Kokku-lahtipakitav, mõnusasti rihmaga õlale võetav.



Ja teki põhi on veekindlast impregneerist. Seekord olid suurem osa kangaid teki tellijalt ning minu osaks jäi sobitamine ja õmblemine. Tagasisidena on klient oma tekikesega väga rahul. Piknikuteki suuruseks 170 x 170 cm.


28. juuli 2016

Õmblusmamsli moonikasvandus

Mingi aeg tagasi, kui veel oma ärist ääretult tagasihoidlikke mõtteid mõlgutasin, ääriveeri unistasin ning ametlikult töötu olin, sadas mulle uksest ja aknast soovitusi korralik töökoht otsida. Soovitajateks ikka pere vanema põlvkonna esindajad ehk vanemad. Egas see minu niigi haprale eneseusule hästi mõjunud, aga küllap tuleb vanemat põlvkonda mõista. Elada ajas, kus töökoht ei olnud mitte võimalus vaid karm kohustus, mõjub kindlasti psüühikale kehvasti. Pealegi oli tööga kuidas on, aga koht pidi olema. Egas keski neist seda teadnud, milline õige töökoht olla võiks. Kõige etem pidi olema riigitöö mingisuguses riigitöökohas ning sama asjalik oleks ka taimekasvatus kohas, kus taimed kasvavad. Riigitööga on mul lood kehvad. Pole parata. Tõenäoliselt riik mind oma töökohale ei soovi, kuid töö taimekasvatusvaldkonnas oli täiesti reaalne. Nojah, ja nüüd, lõpuks ometi, on mul aus töö ning selleks koguni koht olemas. Kasvatan täiesti legaalselt oma õmbluskambris moone ja ükski kapo ei köhi selle pääle. Kasvatan leht-lehe ja õis-õie haaval. ning vanem põlvkond jäi minu kasvatatud lopsakate õitega täiesti rahule. Pärast paaripäevast kasvatusprotsessi rändavad taimed tavaliselt padja peale.

dekoratiivpadi, lapitehnikas padi

See moon siin on spetsiaalselt kasvatatud sugulase sünnipäevaks. Õnne Silvile minugi poolt!
(Padi ei ole maalitud, prinditud ega tikitud. Tegemist on lapitehnikaga, seega valmistet kangatükikestest)

22. juuli 2016

Tuhande tänu padjakesed

OÜ Õmblusmamsel turundus- ja reklaamiosakond teeb kõike muud, kui turundab ja reklaamib. Ta viilib, tšillib, hängib, mängib mäkra ja teeb tont teab mida. Ainult mitte seda, milleks ta kutsutud ning säetud on. Ainus, kes siin veel midagi teeb, on õmbleja. Töölisklass peab oma leiva ju kuidagi välja teenima. Vat need tänupadjakesed õpetajale oleksid pidanud kõigis sotsmeedia kanalites olema umbestäpselt maikuus, sel hetkel, kui nad valmis said ning kuulutama: Hei lõpetajad! Teilt kingitusi ootavad õpetajad! Või midagi sarnast. Aga mis nüüd? Ei ole nagu kuulnud, et õpetajaid kooli alguse puhul kuidagiviisi meeles peetaks. Ainult nii, et: Õumaigaad, jälle kooli!

dekoratiivpadi, lapipadi

Eks tihtipeale jõuabki õpetajate suur töö ja hool pisut hiljem kohale. Siis, kui kooliaeg juba läbi. Ja maa soola nime väärt koolmeister on kui issanda õnnistus. Siinkohal tänan kõiki õpetajaid, kes on minule oma teadmisi jaganud. Ning oma lapsi-kullakesi. Nemad on olnud kõige paremad õpetajad.  Ja oma marulahedaid sõbrantse. Ja seda, et mul on üleüldse võimalus siin maa peal olla, toimetada ning luua. Mõnikord on ikka väga tore kiita ja tänada.

lapitehnika, dekoratiivpadi

Peale selle kiidan OÜ Õmblusmamsli ainsa õmbleja suurepärast (õmblus)masinkirjutamise oskust. Ja küllap ka turundusosakonnast pikapeale asja saab.

3. juuli 2016

Iseendale

Hetk enne lapse kevadpidu ei olnud mul mitte midagi selga panna. Selliseid hetki, kui mul ei ole mitte midagi normaalset selga panna on päris palju olnud, aga seekord oli asi ikka päris hull. Päriselt ka! Seisin kassiahastuses riidekapi juures, pidukleidikeses tütreke juba väljas ootamas ja kitkusin karvu. Kapp oli tolmulappe täis. Mõni kulunud, mõni veninud, küll plekilised või valet värvi. Või siis sellest ajast pärit, kui ma veel teismeline olin. Tule taevas appi! Ise veel nime poolest Õmblusmamsel.  Nojah, nüüd, nagu näha, on mul vähemalt kolm uut särki. Hää seegi, kuigi vajadus oleks palju suurem.
Pealegi on siin näha Õmblusmamsli eksperimenti. Särgikesed iseendale ilma kangapoodi külastamata. Kangapoed on minu lemmikkohad. Minu nõrkus. Ja teadagi, siis on vaja tükikest seda ja veidike toda ja nii on jälle hiigelsumma huugama pandud. Eiei. Seekord on asi lahendatud pisut teisiti.
Seega, sinine pluusike on valmistet ämma antud seelikust. Seelik ise vähe kantud,  jäi ammale kitsaks. Materjaliks visloos. Kui nüüd minu selja taha kiigata, (Pildil on see muidugi võimatu) on pepu pääl näha väikest lõhikut, nagu seelikutel ikka. Pitsvarrukad on jubehirmsast kleidist. Lõige kusagilt Burdast.


Seda siin võib uhkusega nimetada jäägipluusiks. Kaladega kangast on juba välja tulnud kaks titekleiti minu vanematele tütardele. Seega on see kangajääk seisnud juba hulga aastaid. Tumesinisest sündisid eelmisel sajandil minule dressipüksid. Nüüd sai siiludest konstruktori meetodil pluus kokku pandud. Varrukad on noorima tütre väikseks jäänud sukapüksid.


Kollase pluusi kanga andis mulle naabrinaine. Naabrinaisele jõudis kohale, et sellel sajandil temast õmblejat ei saa ja mina sain kanga võrra rikkamaks. Ja seelikud on loomulikult ka minu sulest.


Õmblusmamsel võib sellest järeldada, et kui aasiamaade kangatööstused kõik korraga oma uksed kinni panevad, siis tema hätta ei jää. Nii põhjatute kaltsuvarudega elab isegi jääaja üle.

28. juuni 2016

Räimepidu tühjal rannal

 Padjategu algas sellest, et meite kohaliku Kuurordigalerii Central perenaine leidis, et mina, kui Pärnu kunstnik ja disainer, võiksin ühes teiste kunstnike-disaineritega "Mere moodi" näitusest osa võtta. Mere moodi on näituse teema, aga mina kui kunstnik... Nojah. Aga kusagil ei ole ka kirjas, et ma seda ei ole. Maalida ei mõista, voolida ka mitte. Eks siis järjekordselt päästsid kaltsud minu isikliku naha. Sõna otseses mõttes vanad kaltsud sest Õmblusmamsel ja taaskasutus on nagu sukk ja saabas. Ja miks ei võiks üks kunstnik-disainer paar mereteemalist diivanipatja valmis nokitseda.
Selle padjakese nimi on "Räimepidu". Mitte see räimepidu, mida Pärnumaal Lao sadamas peetakse vaid killuke lapsepõlvest koos räimepraadimise lõhnaga. Lõhekalast ei teatud tookord mitte midagi. Ikka kohaliku kaluri käest mõne kopka eest ostetud räimed olid need, mida pannile pandi ja nahka pisteti. Katsu sa tänapäeva lapsele räime sisse sööta aga minule see lihtne toit meeldis. Eriti muidugi praetud kalamari. Padjas on õmblusmasinaga joonistatud kalad kokku segatud ema vana kleidiga ning praetud mõnusas nostalgiakastmes.


patchwork pillow, nautical cushion

Selle padjakese nimi on "Ootus" ning kujutab ta randa, kus vaid liiv, meremüha ja kajakad. Ei ühtegi turisti, supelsaksa, puhkajat, noorsand Tümpsu, kodanik Prügikolli ega muidu ilutsejat. Suviti on Pärnu kandis inimtühja kohta mere ääres järjest keerulisem leida ja seepärast on see minu jaoks tõeline idüll. Mitte, et ma vahepeal misantroobiks oleksin muutunud kuid ei suuda kuidagi olla kohas, kus inimesed tihedalt kui silgud pütis ja müra kõrvu kriibib. Kohe nii koledasti ei meeldi, et plaanin Pärnu suurima turistimagneti ehk Weekend festivali ajaks kodust ummisjalu põgeneda. Mõnd teist, veidi vaiksemat kallast otsima.  Nagu padjalt näha, on visioon säärasest kohast olemas.
Vat, ja kui näituse nimi on Mere moodi, siis ongi siin kokku õmmeldud kõik mere ääres elamise võlud. Nii meri oma elanikega kui kergelt üksildane rand.

lapitehnikas padi, taaskasutus, diivanipadi

Mõlemad padjad on suuruses 50 x 50 ja viibivad antud hetkel Pärnu Kuurordigalerii Centralis, Aia tn. 8.