23. okt 2018

Probleemilahendus kassi- ja koerakoti näitel.

Ettevõtluskursusel räägiti, et tootearenduse eelduseks on mingi probleemi lahendamine. Ettevõtja märkab kliendi muret ja pakub omapoolse lahenduse, kuidas probleemi leevendada. Väga tore, kuid siiani on minu kõige suuremaks probleemiks olnud vastupandamatu kangaihalus ja sellest tingitud tungiv vajadus lapitekke õmmelda. Klientide probleemidest ei tea ma midagi aga kuna minult aeg-ajalt siiski midagi ostetakse, siis küllap ma mõne probleemi ära olen lahendanud.
Seekord läks kõik teisiti. Täiesti õpikunäite järgi. Tinglikuks kliendiks oli minu oma tütreke, kellel tekkis probleem, kuhu panna suvel õue minnes võtmed ja telefon. Suveriietel on teatavasti asjalikke taskuid vähe. Kui probleem, siis on ka lahendus. Selleks sobis väike kotike, kuhu kõik eelmainitu ära mahuks, oleks piisavalt kerge, annaks kanda risti üle õla (kadumise vältimiseks), oleks põneva välimusega ja mitte liialt titekas. Voilaa! Natuke õmblustööd ning kass ja koer olidki valmis. Kaks tükki ikka selleks, et tinglikul kliendil valikut oleks. Kui oli kassituju, siis läks õue kassikotiga ning koeratuju korral koeraga.

taaskasutus

Suve jooksul olen ma jõudnud kassikotikestega veel mõne tütarlapse rõõmsaks teha.
Kõik märsikesed on kokku õmmeldud minule annetatud mööblikanga näidistest.  Ühesõnaga taaskasutus.

õlakott

1. okt 2018

Seiklusteks valmis... ikka koos lapitekkidega

Nüüd lapitekikene, mis sobib suurepäraselt Õmblusmamsli rännupostituste jätkuks. Kaart, mis ületab tublisti 14 sajandi teadmisi topograafiast (Antud materjalist polnud täpsemat teha võimalik) ning lapitekk, mis täis seiklusrõõmu ning avastamislusti. Kaks ühes! Ready to explore!!! Peale selle rändas ränduritekk kolme maa ja mõne mere taha. Nimelt Saksamaale.

lapitehnika, lapitöö

Kuidasviisi Leena mu minu eestikeelsest moluraamatust üles leidis, see jäi teadmatuks kuid mina tundsin siirast rõõmu rahvusvahelise tellimuse üle. Pealegi, nagu mulle tundub, hakkama sain. :)

Hey Krista, thank you sooooo much for the beautiful baby quilt!!!! I just had it in my hand for the first time and it's amazing.

Suured tänud Mailisele  http://www.mailisepood.ee , kes ulatas sõbrakäe kui selgus, et Pärnu linn on hallide kangaste osas täielikult kuivale jäänud. 

27. sept 2018

Õmblusmamsel reisib: Kaliningrad

See ei ole reisiblogi. Päriselt!!! Normaalne olukord on see, kui Õmblusmamsel käib ekskursioonil... Tallinnas. Ja seda sama tihti, kui mõned palmi all puhkamas käivad. Isegi imestan, mis taevased jõud mind selle hilissuve jooksul juba teist korda Venemaale viisid. Tegelikult oli viimaseks taevaseks jõuks minu ämm, kes leidis aja õige olevat, et Kaliningradis oma sugulasi külastada. Tema äärmiselt kodused pojad olid torisedes nõus ja mina pressisin end vaimustuses kiunudes kaasa.
Seega Kaliningrad, kunagine Ida-Preisimaa pealinn Königsberg, praegune Venemaa enklaav.
Ausalt ütelda ei ole sellest kaunist, ajalooliselt Saksa linnast, tänaseks suurt midagi järel. Viimase sõja ajal pommitati linn totaalselt sodiks ning allesjäänud elanikud viidi Stalini käsul Siberisse "ümber kasvama". Tühjale kohale tassiti hordide viisi nõukogude kodanikke. Umbes sellisena see Kaliningrad mulle tunduski. Nõukogudelik. Minimaalsel määral saksapärast arhidektuuri on restaureeritud ja uuesti ehitatud kuid muidu on linn üsna räämas Kopli ja Lasnamäe segu.


Kaliningradi peatänav viib otse kommunismiehitajatele vääriliste paneelikate vahele ja seal lõppeb asfalt...


Nõukaaega mäletavatele inimestele on nostalgialaks garanteeritud. Kaliningradis on " naba sügeleb ja mantel kukub õlgadelt" Lenin. Mina mäletan oma lapsepõlvest "lähim pood asub säälpool" Leninit.


Aga mida siis Kaliningradis kaeda: Königsbergi katedraal ja Immanuel Kanti haud. Katedraalis asub ajaloomuuseum.


Meremuuseumis annab allveelaeva ronida.


Multitalent Putini vaim hõljub loomulikult igal pool.


Kohalik loomaaed on hästi tore. See elevandi ja sea ristsugutis on tapiir.


Ja muidugi merevaigumuuseum oma aaretega.


Pea neljameetrine merevaigust kunstiteos..


Brandenburgi väravas asub martsipanimuuseum. 


Kellel nõukaaegsest sõjatehnikast migreeni ei teki, siis seda leidub igale maitsele.


Kesklinn on tänu hiljutisele jalgpallivõistlusele korda tehtud ning ühiskondlik transport meie mõistes üliodav. Sääl sibab ringi suure piletirulliga konduktoritädi. Kangasaak jäi veidi väiksemaks kui Suždalist tulles. Siit õpetussõnad kõikidele kangasõltlastele: mitte kunagi ärge minge kangapoodi mehega. Minu omal hakkas juba peale kolmandat kangameetrikest õudne ja peale viiendat paha. 
Aga muidu oli maru põnev!! Natuke nagu tagasi minevikku.
Nõndaks, edaspidi võib Õmblusmamsli blogist ikka õmblustöid oodata. 


5. sept 2018

Suzdali lemmikud

Ja nüüd kõige-kõige keerulisem osa ehk Suzdali lapitehnikapeo lemmiktekid Õmblusmamsli valikus. Või soovite ehk näha kõiki üle 400... lapitekipildikese? Ise vaatasin suure huviga ja igaltühelt andis midagi õppida ning kõrva taga panna. Ainult et mr. Blogspot viskaks mind oma blogiruumist välja, kui siia selline maalt kuule postitus teha. Seega võtab Õmblusmamsel omale jupijumala ülesanded ja hakkab lapitekkidest lemmikuid valima. Ausalt ütelda võimatu missioon.
Nagu ikka, kes juba väljanäitusele pääsenud, sellel ka midagi öelda on ja alustagem ikka õmblusmasinast. Õmblusmasin on ju kõige algus.


Korealaste näituselt leidsin ma sellise lummava pabertehnikas töö. Tehnilise täiuslikkuse esikoht.


Eripreemia totaalselt laheda kiiksu eest. Korealaste töö.


See tekk kohe kisub kõrgustesse. Fantaasia-eri.


Ja see seda enam. Näituse kõige lennukam lapitekk.


Eripreemia Õmblusmamslilt "peab proovima" lapitöötehnika eest.


Minu fotokas moonutab natuke värve tumedamaks ja tuhmimaks. (Anna sellele mamslile mistahes aparaat pihku. Ikka mõistab ta käki kokku keerata) Igatahes, see lapitekk saab minult suure kalli imeliste värvide eest.


Kõige imetlusväärsem lastetekk.


Kirikutekkide teine koht ja "tahan neid kangaid endale ja kohe!!" esikoht.


Eripreemia selle eest, et selle peale alles annab tulla. Fantastiliselt lahe tekike.


Siin on nii sujuvalt loodus, sügav müstika ja modern quilting kokku pandud, et minult maani kummardus autorile.


See siin on vist minu lemmiktekk sest sel näitusel, kus ta oli, sai ka ise sõna kaasa ütelda. Vist sellepärast, et kui poolte tekkide ees ahhetada ei ole võimalik absoluutset lemmikut välja valida. Aga selle eest ma oma hääle andsin.


Kotikeste peapreemia Õmblusmamslilt. (See esiplaanil aga teine on ka lahe) Vat selle ma endale kunagi teen. Kas plagiaadina või mitte aga nii täiuslikku seljakotti annab otsida. Autoriks Marina Koba Tjumenist.


Jaa- jaa, see siin on lapitehnika ning pildike kangaste ning niidiga valmistatud. Mitte õlivärvidega maalitud.

Nende suurepäraste kunstiteoste autor on Любовь Лежанина
Viljeleb ta oma autoritehnikat ning viib läbi õpitubasid. Näitusel olidki tema ja ta õpilaste tööd. Et selliseid kunstiteoseid luua jääb vajaka soovist õmmelda lapitekki. On vaja mitmekümneaastast pühendumust ja kuhjaga andekust.


Lapitekk, mille täiuslikkuse ees Õmblusmamsli alalõug kõige kõvema kolksuga põrandale kukkus.


Nojah, nõnnaviisi võiksin ma lõputult jätkata. Nüüd on minu silmad Suzdali lapitööfestivali näinud ja kriipsugi ei kahetse. Soovitan soojalt kõigil lapitehnikutel kord ise üle vaadata.  Seda enam, et lapinaiste seltskond lõbus ja lustakas, bussijuhid laulavad ja räägivad anekdoote ning giid Tanjat ei jõua ära kiitagi. 

2. sept 2018

Venemaa lapitehnika.

Katsuks nende Venemaa postitustega ühele poole saada, enne kui järgmine Venemaale sõit käes. (Kangad ei anna rahu ja sedapuhku läheksin suurema kohvriga) Teatavasti oli justnimelt lapitehnika see, mis Õmblusmamsli Suzdalisse viis ja patt oleks mitte teha Vene-eri. Kõik pisutki lapikestest valgustunud inimesed teavad, milline on Jaapani lapitöö, või Havai oma ja indiaanlaste Mola tehnika. Lapitöö juhtriigis USA -s tehakse viimseni kõike ja tohutult kõrgel tasemel. Samamoodi on igalpool mujal ning keeruline ütelda, kas tegemist Belgia, Prantsuse, Saksa või Itaalia autoriga. Kunst on kunst. Venelastel seevastu on minu arvates täiesti iseloomulik käekiri või siis omad ja armastatud sümbolid. See siin on Suzdali lapitöövõistluse võidutekk. Ivanovo linna lapiklubi tehtud ning väga-väga peen töö. Tundub, et venelased armastavad puna-valget värvikombinatsiooni.


Ning ehtvenelikke motiive, nagu need Matrjoškad...



või kummalisi muinasjutuhobuseid...


Ja otse loomulikult peab venelastel pidu käima ja tsirkust saama. Kõiges oma värvikirevuses. Värvikirevus ongi üks vene lapitehnika tunnuseid.


Ja sellised pisut naiivselt elurõõmsad motiivid.


See siin meenutab mulle minu venelannast ämma tehtut.


Ja veel see, ehtveneliku hingega praznikutekk. Emotsioon ning kvaliteet paneb õhku ahmima. (Imetlusest kiunusin ma sel näitusel õige tihti)


Imekaunis idüll vene noorikute ning õuntega.


Milline emotsioon, millised tunded on sellesse lapitekki püütud!


Nüüd jõuan ma veel ühe Vene lapitöö iseloomuliku tunnuseni. Need on kirikud. Vene õigeusk on pärast pikka ateismiperioodi kuulutatud riigiusundiks ning mitte ainult lapitöös pole sibulakuplililised kirikud olulised. Olgu kuidas on aga lapitehnikas ning ka muidu elus on nad vägagi uhked.


Siin on Suzdali Kremli kirik lapitekile püütud.


See on kirikutekkidest minu lemmik ja mistahes õigeusuteemalisi lapitekke oli näitusel päris palju.


Aga edasi minu Suzdali reisi lemmiktekkidest. (Loodetavasti ei jokuta ma selle postitusega üle kahe kuu) 

23. aug 2018

Õmblusmamsli reisikiri Venemaalt. Suzdal.

Kui Eestimaa lapitajate seltskond Suzdalisse veeres, siis .... ei õnneks oli lapitööfestivali alguseni veel pisut aega kuid kesköö oli juba ammu käes. Põhjuseks ikka Moskva ja tolle lähiümbruse hiiglaslikud liiklusummikud. Mina satun meeleheitesse juba siis, kui auto peaks kolm minutit kusagil sabas seisma  ja kallid tallinlased, teil on sääl on alles liiklusummikukesed. Aga positiivsete inimestega on toredad isegi negatiivsed asjad.
Suzdal ise on Venemaa mõistes mikrolinnake, mis asub ligi 200 km. Moskvast idas ja on oma ajaloo jooksul jõudnud koguni pealinn olla. Tõsi, see juhtus küll 12. sajandil. Kaalu lisab veel see, et ta on kantud Unesco maailmapärandi nimistusse jaon  üks Venemaa kuldse ringi linnadest. Ma ei saa eitada. Selline kirikute, katedraalide ja kloostrikeste rohkus lõi mind tummaks. Üllatavalt õnnis paigake!Juba hotelli aknast paistis neid 27 kuid tegelikult on Suzdalis üle 30 pühakoja. See teeks sama, kui Pärnu linna mahutada 60 kirikut.


Oli neid ilmatuma uhkeid nagu see taevasiniste kuplitega eksemplar.


Ja üsna iidseid  puitarhidektuuri pärle.


Nunnakloostri kiriku juurde kuulus ka imeilus lilleaed ning hooldatud muruplatsid. Muidu jäi mulje, et venelased iluaiandust suurt ei armasta. Takjad, ohakad ning muud uhked taimed akna all oli üsna igapäevane nähtus ja muru pügamise hullus on säältmaalt suure kaarega ringi käinud.


Õnneks leidus imelisi erandeid . Sinine on jätkuvalt majaviimistluse lemmikvärv.


Ning sellises derem-deremokis elaks kasvõi ise.


Peale kirikute mahtus Suzdalisse ka üht-teist ilmalikumat. Näiteks on isake Lenin jätkuvalt linnaplatsil vahti pidamas.


Ning lapitehnika oli nondel päevadel tegija nr.1.


Lõpuks üks pisike valik müügil olevatest kangastest. Hinnad olid keskmiselt paar-kolm euri meeter ning mustrid suisa imelised. Kallid lapitajad! Ärge kunagi minge Suzdalisse väikese kohvriga ja mõttega, et mis säält ikka osta on. Minu kohver oli lõpuks nagu must auk. Väike kuid väga tihe ja raske.