14. veebr 2017

Idülliline lapitekk

No on ju idülliline. Punase katusega majakesed, varju andev kõrghaljastus, uhke auto hoovi peal ja koerake ringi jooksmas. Kindlasti on maja taga veel pink ja puu ning rõõmus seltskond kogunemas. Et näiteks ühe vahva pisipõnni sünnipäeva tähistada. Majas hele ja valgusküllane lastetuba. Selline pisut sassis ja segamini, nagu lastetoad ikka. Toas voodi, kust on puudu armas ja lastepärane lapitekk. Aga pole probleemi, sest vanaema ja vanaisa on pisipõnnile just sellise lapiteki kinkinud, nagu pildil näha. Kõik on nii rahulik ja samas rõõmus. Tordil särisevad sünnipäevaküünlad ja põõsa otsa seotud õhupallid lehvivad tuules. Kui pisipõnn on kord päris-päris suur, võtab ta lapiteki karbist välja, et selle omakorda oma pisipõnnile anda. See on ju tema vanaisa ja vanaema kingitud ning ühe Eesti tuntud lapitekimeistri tehtud.
Oeh, enne lõunasööki on Õmblusmamsel võimeline unistama vähemalt kümmekonda erinevat, nii võimalikku kui võimatut unistust.

lapitekkide müük, grey tones parghwork quilt

Tegemist ongi niisama tehtud lapitekiga, kes oma pisipõnni ootab. Hallikad toonid peaksid sobima igasuguste tapeetidega, muster nii poisile kui tüdrukule ja stiililt igatmasti elamisse. Ja õnneks ei ole lapitekk nii hall, et suisa haigutama ajab.

lapitekkide teppimine

Ja natuke müügijuttu ka: lapiteki mõõdud 120 x 155, sees mahuline vatiin ning selle ümber puuvillased kangad. Ja muidugi tihetepingud.

patchwork bedding for kids

6. veebr 2017

Juura ajastu lapitekk

Ma loodan, et see lause minu blogis väga igapäevaseks ei muutu, aga: sellise kujundusega lapitekki olen ma juba varem teinud. Järelikult oli hea idee, kui inimestele ikka ja jälle meeldib. Idee ise pärit kusagilt juuraajastu märgadest ja soistest metsadest. Tuli ja kukkus koos dinosaurustega mulle pähe. Arvatagi, mis tunne võiks olla, kui keset päiset päeva dinosaurused pähe kukuvad. Silmist lõi sädemeid ja mõnikümmend tuhat ajurakku nihkus paigast.

dino quilt, patchwork quilt for boys

Tegelikult on nende ideedega ühed huvitavad lood. Nad tõepoolest kukuvad pähe ja sel hetkel vilksatab silme ette valmis lapitekk oma täies hiilguses. Arusaadavatel põhjustel kudumite või heegeldatud pitslinikute ideed mulle eriti ei ilmuta. Vilksatus on maru kiire ja mõnikord on tükk tegu ideed meeles pidada. Eriti, kui pikemal jalutuskäigul olla. Kui mulle sel hetkel mõni mõtetelugeja vastu peaks tulema, võiks ta end keeletuks imestada. Tuleb tädi ja mõtiskleb kramplikult propelleriga elevandist, kes lendab mändide kohal. Jajaa, vat see oli tõesti maru lahe idee.
Mõnda aega tagasi sattus pulle pihku üks tore raamat:  "Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu".  Ja oh imet!!! Autor kirjeldas ideede olemust täpselt samamoodi, kui mina olen tundnud. Väike tsitaat: " Ideed on kehatud, energeetilised eluvormid. Nad eksisteerivad meist täiesti eraldi, aga on võimelised meiega suhtlema, kuigi kummalist moodi. Ideedel pole materiaalset keha, ent on teadvus ja päris kindlasti tahe. Ideid ajendab üksainus tung: tulla ilmale. Ainsa võimaluse ilmale tulla saab idee inimesest kaaslasega koostööd tehes."
Jupp aega mõtlesin, et olen oma "ideetunnetusega" hulluks läinud. Nüüd oli tore teada saada, et kui hulluks, siis vähemalt mitte üksinda. Raamatu autor Elizabeth Gilbert läks ka. Igatahes tervitan oma pähe lendavaid ideid suure rõõmuga. Olgu nad kasvõi dinosauruse või elevandi kujulised. Ning soovin võimalikult tihti olla vabalt ringi lendavate lapitekiideede kaaslaseks ning ilmale aitajaks.


Aga lapitekike on 120 x 155  suur ning seekord kasutasin pisut poistekamat tepingut. Selle tekikese idee arvas, et nii sobib kõige paremini.

30. jaan 2017

Liblikaline lapitekk

Jällegi üks pisut mannavahune, suhkruvatiroosa ja lutsukommimagus lendlevate liblikatega  lapitekike. Huvitav, miks selliseid tütarlapselikke värve ja õrnlillelisi kangaid seostatakse alati magusate maitsetega? Küllap suudaks proua psühholoog siit välja kangutada viiteid lapsepõlvele, kus meid üritati kommikestega premeerida või ära osta. Sada aastat tagasi, kui mina veel laps olin ja kõikemasti kommikesi veel üsna vähe saada oli, tekitas mõne pihkupistmine tõesti sellist imeliselt roosat tunnet. Tänapäeva lapsed, ma leian, upuvad varsti maiustuste sisse. (Õnneks mitte lapitekkide sisse.) Igatahes on asunud meie pere kuri draakonemme (ehk siis mina isiklikult) suhkurdatud kraami tarbimist jõuliselt piirama. Ise enam ei osta ja kõik kingitud kommid on kõrgel kapi otsas väga-väga jaokaupa jagamiseks. See selleks, et lapsel siirupi asemel ikka veri soontes voolaks ja ennäe, isegi mõne kopika saab niiviisi säästa. Kord kirjutas Leisi Lapikoja Maire toreda loo sellest, kuidas ta lapselapsed pole teatud kokkulepete tõttu vanematega pool aastat kommi söönud ja kuidas nad pärast sellist kommipaastu magusat enam ei taha. See kirjutis inspireeris mind niivõrd, et otsustasin teha iseenesega väikese eksperimendi. (Mairele ma ei kõssanudki. Ta ei ole süüdi ühegi maiustusekontserni põhjaminekus ja minu kallutamine mitte komme mugima ei olnud tema teadlik ja tahtlik kuritegevus maiustusetootjate vastu.) Ja tõepoolest. Poolt aastat ei olnud vajagi. Juba pärast kuuajalist suhkrupaastu tundus prooviks suhu pandud komm imalalalt ja läägelt magus. Ja see ei mahu mul pähe. Miks küll mõned tootjad oma kraami nii vastikult magusaks tembivad. Näiteks oleksid kiirkaerahelbepudru pakikesed hommikusel kiirel ajal vägagi toredad, kui nad ka selle kiiruse juures süüa sünniksid. Proovisin ja vaha maitse jäi suhu. Seega, ei suhkruvatile ja lutsukommile, magusatele keemiajookidele ja suhkruga ülevalatud valmisproduktidele. Ise tehtud mannavaht on muidugi iseasi. Ning lapitekk on pigem kirsiõitevahune ja pisikese tüdruku unistuste karva.

pink patchwork quilt, lapitekid lastele

Ja natuke liblikatega sobivat lillelist tepingut. Lilled ja liblikad käivad ikka kokku. Tekike ise 200 x 140 suur ning mõistagi valmistet väikesele neiukesele.

quilting

Siin peaks näha olema lapiteki romantiliselt laineline äär. Paraku tuleb see romantika ühes äärega pildile juurde mõtelda. Rihtisin fotoaparaadiga pisut mööda. Mis parata, ega fotoaparaat ole õmblusmasin. Sellega ongi keeruline objekti tabada.

lapitekid lastele

Ning lõpuks peab ühes lapitekis kõik armsake olema. Ka tagumine pool.

quilting, pink patchwork quilt



20. jaan 2017

Rukkililleromantiline lapitekk

Eksole õige oma lapindusaastat suurelt alustada. See tähendab suure lapitekiga sest küljepikkust üle kahe meetri loetakse lapitehnika maailmas juba suureks.
Mida ma siis sellesse lapitekki panin? Eks ikka tähiseid augustikuu öid ja värvikirevaid lillevälju. Rukilillede sina segatuna pisikese kuninglikkusega. Eestimaa jõudu ja naiselikku õrnust. Kuhjaga kirge lapitöö vastu.
Lapitekk on tehtud naisele, kelle lemmiklilledeks, mõistagi, rukkililled ja kes on mulle juba omamoodi "kuldkliendiks" kujunenud. 

blue quilt, rukkililled

Tegelikult sobiks see tekikene Wabariigi aastapäeval üles riputada. Kukkus teine selline rahvusromantiline välja aga rukkilillepurune rahvusromantika ei olevat enam moes. Kahju. Uued Eesti sümbolid mahuvad ilmselt modern quiltingu alla ja kui nüüd hästi jõuliselt ajusid kärsatada, teen ehk sellisegi lapiteki tellija olemasolul valmis. Rahagi küsiksin poole vähem. Kõigest 100 000.


Aga olgu, mis ma siin ikka ironiseerin. Viimasel ajal on mul jäänud mulje, et Eestimaad tuleb, nui neljaks, kuidagiviisi promoda, brändida, slõuganiseerida, reklaamida, maha ärida. Teab kellele ja ükskõik mis hinnaga. Mulle tundub, et kõige parem soovituskiri riigile on riik ise ja riigil on juba olemas hümn, vapp ning lipp. Sellest peaks piisama. Kaubamärk saab olla ikkagi vaid äriettevõttel ja küllap ei unusta Eesti ettevõtjad ka oma kodumaad mainimast. Mitte ei pane siinmaal tehtule silti "Made in Norway".
Eks minulgi on õnnestunud mõnikord üht-teist Maarjamaalt väljapoole saata. (Neid juhuseid võiks loomulikult pisut rohkem olla).  Alati panen pakiga kaasa Eestimaa vaatega kaardikese ja lapiteki sildilegi kirjutatud, et Eesti käsitöö. Seda rohelistes toonides jupstükki, nimetatagu siis seda kuidas tahes, ei mõista minusugune küll kuidagi kasutada.
Aga tagasi tulles lapiteki juurde, siis teping sai seekord eriti uhke. Ja seda "Made in Estonia".



18. jaan 2017

Punased padjakesed

Mul on üks hää sõbranna, kes on Rätsep. Mitte nimi pole selline aga ta on rätsep suure tähega. See tähendab suurepärast stiilitaju ja ülimat kvaliteeti. Kord ma imestasin, et miks ta end ei reklaami. Et ikka inimesed mujalt näeksid, tuleksid ja laseksid õmmelda. Tema, näedsa, on aga rahul juba välja kujunenud tellijatega, kes külastavad teda ikka ja jälle, nii, et tööjärg pidevalt ees.  Kohe kadedaks tegi.
Vat nüüd võin minagi ütelda, et pisitasa on minugi juurde hakanud jõudma inimesed, kes tellivad jälle ja jälle. Ehk siis korduvtellijad. Oh rõõmu!
Need padjakesed on mõeldud ühe minu varem tehtud luigega lapiteki juurde. Sooviti viite väiksemat lapitehnikas padjakest, mis stiililt ja värvilt ilusasti kokku klapiksid.

red patchwork pillows

Ja eks siis tuligi oma fantaasiat loksutada. Et kui ikka luigega tekk, siis võiks ka luigega padi olla. Kõigi ruudukujuliste padjakeste suuruseks 40 x 40.


Ja väheke "hullu lapitööd". Kaltsukott jäi jälle kangakildudest  veidi õhemaks.


Padi"Kadri". Kadri sellepärast, et see meeldis sõbranna Kadrile kõige enam. Eks ikka padja ruudulise loomuse pärast. Kuna minusugune täisruudulist teha ei mõista, tegin poolruudulise.


Ja midagi ristkülikukujulist pitsiriba ja "kivimustriga"


Ning lõpuks sitsi-satsiline ja ümmargune. Ja oligi selline vahva hulgitellimus. Patjade poole aasta plaan, nagu niuhti, tehtud. Õnneks olen nõus plaani ületama.




11. jaan 2017

Suveaegne beebitekike.

Ongi nii, et hakkan oma 16. aastal õmmeldud lapitekke blogisse panema. See tundub turunduslikult arukas sest neid, kes mu tagasihoidlikku kunsti blogi kaudu leidnud ning seejärel koguni miskit tellinud, on olnud mõni rohkem kui üks.  Ja õnneks ei ole üledoos lapitehnikast eluohtlik. Vähemalt mitte vaatajale. See pisike beebitekike, suuruses 125 x 107 cm on tehtud, nagu kujundusestki aru saada, suvel. Siis, kui mul oli veel mingigi lootus oma Etsy poodi arendada, kasvatada, sinna järjest uusi tooteid lisada ning teha muudki naiivset. Nüüd lootus on, aga võhma ei ole.  Lapitekid ei ole paraku tilulilu ehted, et neid riiulite kaupa valmis vorpida annaks. 

lapitekk lastele, lapitekkide müük

Aga lapitekike ise ongi inspiratsiooni ja innustust saanud suveajast. Minu lemmikaastaajast. Seda juba sellepärast, et kondid kardavad talvel külma. Suveaega armastan ma niivõrd, et otsustasin talveajale mitte üle minna. Vot!
Jaa, päris tõsiselt! Jätsin sügisel oma elamises kellaseierid keerutamata sest minule ei meeldi ja mina isiklikult selles mingit asjalikku mõtet ei näe. Talvel on nagunii kogu aeg pime ja suvel valge.
Iga kord, peale üleeuroopalist ajavahetust on olnud paras kisa ja sõimlemine. On neid, kes kellakeeramisest mingi ime läbi tunnikese ööpäevale juurde saavad. On neid, kellel kõik see jama unerütmi segi lööb. On neid, kes kevadise kellakeeramise ajal peavad oma pooltukkuvat last kooli või lasteaeda saatma. Ja siis on fakt, et kõik jääb vaikseks ja midagi ei muutu sest nõnda on alati tehtud ja teised teevad kaa ja kui kõik nii teevad alates aastast 1917, siis milleks küsida "miks".
Nojah, kui valitsejad kõrgel ja kaugel ei ole suutnud otsustada milline aeg Eestis parem oleks siis otsustasin ise otsustada ja valida omale sobiv. Õnneks on Õmblusmamslil selline kodanikuallumatus võimalik. Talviti saan lihtsalt tunnikese kauem põõnata.




5. jaan 2017

Head uut aastat!

Saingi ära ütelda, enne kui lootusetult hilja. Järgmine kord oleks ju järgmisel aastal kuid ega sellenigi  palju jää. Kulunud fraas: aeg lendab kuidagi väga kiiresti. Noolgu, kui eelmises postituses võtsin tehtu kokku, siis nüüd ennustan tähtede pealt tulevikku. Ega siis Õmblusmamsel kehvem ole, kui mõni Paukson või Mang. Mul on omad meetodid. Eesti riigile toob aasta 2017 nii head kui halba. Jaanuarist märtsini võideldakse riiklikul tasemel lumega. Aprillist alates suureneb elanikkonnal huvi aianduspoodide vastu ja ühel päeval juulis lubab tähtede seis ja merevee soojus kümblusprotseduure. Kaalud võiksid sel päeval ettevaatlikud olla ja mitte võtma asjatuid riske. ( Pean silmas oma tüdrukut) Miks küll ei ole Õmblusmamslilt horoskoope tellitud?


Aga mis minusse puutub, siis tuleb väga töine aasta. Kusagilt jäi mulle meelde, et mida sa teed vana aasta õhtul , selline tuleb ka uus aasta. Proovisin siis muude tegemiste kõrvalt ka natuke õmmelda. Siis teatas hää sõbranna Kadri, et see ütlus kehtib hoopis uue aasta esimese päeva kohta. Ohõudu, siis õmblesin ma pea terve päeva. Arvestades jaanuarisse ja veebruarisse kuhjunud tellimuste arvu, siis näib, et selle nõidumisega pingutasin ma natuke üle. Tegelikult kallistan kõiki kliente ja tänan südamest. Tänu tellimustele on minu õmblusputka eelmisel aastal ellu jäänud ja küllap jääb sellelgi.

Peale selle ootavad mind ees mitmedki toredad matkad, mis päästavad mind riidekoiks muteerumast.  Küünalt (loe tina) valades valasin endale matkasaapa laadse moodustise. See annab lootust, et üks minu helesinistest unistustest täitub ja satun kohta, mis on ilmselt iga lapitaja helesinine unistus. 


Aga need viimase õhtuvalgusega pildistatud linnukesed olid esialgu mõeldud minu jõulupuule. Selline armas ja asjalik kuuseehe. Linnukese kõhtu saab veel näiteks kommikese peita. Peale selle täielik taaskasutusprojekt. Tehtud vanaisa vanast palitust ja muust tränast. Paraku kuusele linnukesed ei jõudnud, sest selgus, et linnuke on tore jõulukingitus lastele, õpetajale, sõbrannadele, lapse sõpradele. Jah, tegin ma neid märksa rohkem, kui pildile jõudis kuid endale jäi vaid üks. Kuniks nõudlust on, tuleb projekti enam-vähem aasta pärast korrata.