11. märts 2015

Tulipunase nelgi põlleke

Kusagilt, teab mis ajast, on mul nelkidest jäänud kummaline arvamine. Nagu oleksid nood täpselt sellised lilled, mida meeskollektiiv kinkis oma naiskollektiivile 8. märtsi puhul. Või tõid kergelt kolisevad sõjaveteranid neid igavese tule juurde. Tegelikult oleks ammu aeg nende kaunite lillede maine puhtaks pesta. Sestap teen ma oma põllekesega antud hetkel mainekujunduskampaaniat. 8. märtsi ehk rahvusvahelise naistepäevaga on samad lood. Sellelgi on justnimelt töötavate naiste maik man, eriti kusagil tehases töötavate.  Sellise loogika järgi ei oleks Õmblusmamslil naistepäevaga asja. Õmblusmamsel ei ole ju töötav naine. Minu jaoks ei ole õmblemine töö vaid loomine, mis mõnikord sisaldab ka loomisvalusid. Järelikult ei ole ma töötav, vaid  loov naine. Aga õnnitlusi on sellele vaatamata tore saada, kasvõi ainult oma mehelt, sest meeskollektiivist võin ma oma õmblustoas vaid unistada.

punane nelk
Aga aitab sõnademängust. Tagasi põllekese juurde. See on tehtud minu tütrele täiesti praktilistel eesmärkidel. Põlles on hea vajaminevaid asju, näiteks kääre, ühest õmblusklassist teise tassida. Punase nelgiõie istutasin põllele lapimaali tehnikas. Selline istutustöö istub mulle ilmselt palju enam, kui tõeliste seemnete istutamine.
Õnneks tegeleb reaalsete seemnetega minu kallis teinepool.

põll

1 kommentaar:

Kadri Kivistik ütles ...

No see on küll nüüd see üks ja ainus nelk, mis mulle meeldib :) Sa oled ikka lapivõlur!