2. apr 2015

Tegijate kiituseks

Seekord ei ole mul ühegi enda tehtud asjaga uhkustada, (tütreke ehk välja arvata) aga mõnikord võib uhkustada ka teiste vahvate Eesti tegijatega.
Aga kõigepealt tuleks mul südamelt rääkida ühe kohutava loo. No nii psühhoteraapia raames. Nimelt on mul olnud kindel veendumus, et loosid ja üldiselt õnnemängud ei ole minule. Et ma ei võida mitte kunagi mitte midagi. Kõik see algas ühel suvepäeval ligi kolmkümmend aastat tagasi, kui Pärnus oli Tarbijate Koperatiivi laat. Seisis siis pisike Õmblusmamselgi pika järjekorra ühe õnneloosiputka juures, kopikad peos. Peaauhinnaks oli Saksa DV nukk. Oh taevakene, kuidas ma seda nukku toona ihaldasin, aga ma sain... reoveekanalisatsiooni ummistuste likvideerimise julla. Oleks siis olnud ükskõik mida, aga mitte see. Mõistagi lõi see traagiline juhtum mu hinge sügavad haavad ja tekitas trauma kogu eluks.
Ja nüüd, pärast mitmeidkümneid aastaid, otsustasin ma olla suurem kui mu saatus ja võtta osa Facebooki loosimisest.  Mitte niisama mingist loosimisest, vaid nende meistrite tööd meeldivad mulle tõesti üliväga. Ja voila! Kas tõesti hakkab saatus pöörduma? Suured tänud Anule ja Kaisale ja Mariast lihtsalt peab rääkima. Kolme tegija ehted saab võtta kenasti ühise nimetaja alla: 100% äratuntav käekiri ja mingi lustakalt opakas ummamuudu kiiks. See "opakas" on mõeldud kiitusena sest mõnikord on mõningane opakus suisa tervendav.
Aga nüüd tegijatest Kaisa ja  SylphDesign piksliehetega. Juba sõna "piksliehe" kõlab põnevalt. No selle peale annab ikka tulla! Selline lapselikkuse ja retro segu. Need silmadega tahmatondid läksid teadagi kuhu ja kelledele ja tontide näod on ka kuidagi tuttavad. Minu pisikene kutsub säaraseid elukaid ahjualusteks ning ahju asemel elavad nad meie peres pliidi all. Neil on sääl koloonia. Minu vaieldamatud lemmikud on loomulikult pikselkassetid. Mitte, et ma nii kole vana oleks, aga need tuletavad mulle kuldset noorusaega meelde. Ja pakend oli nii  südantsoojendav!


Anu Kaelussoo ääretult tõetruud sitikaprossid. Ja miks ka mitte sitikad. Sitikad moodustavad ju elusolendite enamuse. Inimesi on nende kõrval käputäis. Fortuuna saatis minu juurde vat sellise mesilase moodi tiivalise ja just õigel ajal. Ehk aitab meelde tuletada, et mul tuleks olla usin mesilane, mitte laisk kevadine porikärbes. See pross sumiseb minu kevadmantlil. Kui ta nüüd tõelise kevade ka välja sumistaks, oleks tore. Sellest sandist suusailmast on kõrini ja nohust punaseks muutuva ninaga ei hakanud ise pildile ronima.


Maria ja Mr. April. Põdrahärra ostsin ma Pärnu hansapäevadelt ja täiesti kindla tagamõttega. Nimelt oli kord aeg, kui igal eestlasel oli oma põder.(See tähendab soomlane, kes saatis siia oma vana kodutehnika ja kelle juures sai kapitalismi nuusutamas käia). Minul ei ole sellist põtra olnud. Algul olin ma liiga noor ja hiljem olid juba kõik põdrad kodustatud. Maria looming päästis olukorra ja nüüd olen ka mina õnnelik põdraomanik. Pross leidis koha minu lemmikjakil.

See oli küll imetilluke valik ehtemeistritest. Eestimaa on üks õnnistatud paik kus leidub konsentreeritult andekust ning pealehakkamist. On neid, kes helmestest ning vääriskividest suisa imesid teevad kuid antud juhul ütlen ma lisaks ohohoole ka hahahaa! Ja mõnus naer on ainult terviseks.


Kommentaare ei ole: