17. mai 2015

Me made may mannetu algus

 Kõigepealt: Mina, Krista Õmblusmamsel luban kanda enda õmmeldud riideid iga issanda päev aga pilti teen sellest 9.05, 24,05 ja 27.05

Hale, eksole, aga lubage vähemalt selgitus.
Enda õmmeldud riiete kandmisega ei ole mul mingeid probleeme. Pigem on mul raske leida rõivatükki, mis ei oleks isetehtud. Selliseid leian ma vaid teksapüksiriiulist. Antud hetlel on mul jalas enda õmmeldud mustad retuusilaadsed püksid. Need on suurest kandmisest keskmiselt kulunud ja vajaksid kiiret väljavahetamist. Lisaks on mul kaks paari tumesiniseid retuuse ja ühed helesinised, mis ausalt ütelda olid algselt mõeldud tudupüksteks. Jama oleks end pidevalt mingites koduretuusides näidata. Nüüd jõuan ma kõige suurema probleemi juurde. Nimelt ei ole mul mitte üheski paremas kohas käia, välja arvatud kohalikus toidupoes ja lasteaias.  Mõnipäev nagu ei olekski põhjust ööriideidki seljast ajada, sest kes mind mu õmblusmasina taga ikka näeb. Retuuside ja miskisuguse särgikesega ongi kõige mugavam. Kaalun õmmelda endale suveks väheke kobedama ööpesu, millega kannatab ka leiva järel käia. Lihtsalt eespool mainitud päevadel läheb Õmblusmamsel kodunt välja! Hehee!
Teine põhjus on pildistamine. Kuna moodsad tehnilised vidinad pildistamispäästikute näol ei ole veel minuni jõudnud oli eelmisel aastal asi nii. Käisin poes või jalutamas. Ootasin sellessamuses mundris oma meest koju, kes siis näljasena ja väsinuna minust pilti hakkas tegema. Nojah, maikuu viimastel päevadel ta enam ei torisenudki eriti. Hakkas vist pavlovi refleks tekkima, et enne süüa ei saa, kui pilt tehtud.
Kolmas põhjus on üdini naiselik. Katastroof! Mul ei ole mitte midagi selga panna. Eriti siis, kui tõepoolest tuleb kodust välja minna. Või vähemalt mitte midagi uut ei ole. Eriline puudus on paarist korralikust kleidist. Sestap plaanisin korraldada endale õmblemise nädala, mille raames need korralikud kleidid pidid valmima. Endale õmblemise nädala haledast fiaskost järgmises postituses.

pidulik kostüüm


Aga nüüd 9.05, kui käisin oma roosa põrsa jakikesega Haanjamaal, Rogosi mõisas sugulaste juubelil. Põrsajakike põrsakarva kanga tõttu, isiklikult ma jakikesega erilisi seatempe teinud ei ole. Muidu on see igati kobe riidetükk, mis on mind juba aastaid teeninud. Usun, et teenib veelgi, sest mida vanem eit, seda roosam...

lapitehnikas padi,

Aga et asi veidi viisakam välja näeks, siis pildike kingitusest. Maia ja Enn said kahepeale kokku 120 aastat vanaks. Kuna ma ei hakanud nõnna pika tee pääle lilli kaasa vedama, siis tammetõrupadi on lillede asemel. Sellistele usinatele töömesilastele oleksid ka mesimummid sobinud, aga sitikateni ei ole mu lapitööd veel jõudnud. Enne töötan floora läbi. Tammeoksake on on padjal kindla tagamõttega. Mida veel inimestele, kel käsil minu vana-vanaisa rajatud talu taastamine ning kellel kolm "tõrukest" kauniteks puudeks kasvatatud. Eks ikka tammist tugevust.

4 kommentaari:

Kadri Kivistik ütles ...

Su põrsajakk näeb seljas imeilus välja ja värv sobib väga hästi! Jutt muu pildistamise ja kodust mitte väljaskäimise kohta oli aga nii naljakalt kirja pandud, et pidin endale kaks korda toidu kurku tõmbama! Sul on kirjasoolikas jälle lahti läinud ;) Tammeoksa padi on vahva ja väga südamliku tähendusega. Nii armas!

Lemmi ütles ...

Pean eelneva kõnelejale takka kiitma, et see väljaskäimise tekst on ikka väga vaimukalt kirja pandud. Mina ise pole kuigi osav kirjutaja, proovin pigem oma fotode tegemise oskust parandada ja seda enam naudin teiste toredaid kirjatükke ja tunnen neis natuke enda kirjutamata mõtteid ära.
Ja sinu ilus põrsaroosa jakk on väga kaunis ning sobib sulle imehästi.
Päikest!

Ilme ütles ...

Väga kaunis jakk ja padi ka looga. Ilus kingitus!

pisikekaire ütles ...

Põrsajakk on armas :) ja veel parem on jutt väljaskäimisest ja viisakatest tuduriietest- ma kohe naersin :D
Tammetõrupadi on vahva!