10. aug 2015

Tagasi tööle.

Nonii, puhkus läbi ja tagasi tööle ehk siis pea iga päev oma õmblusmasinat piinama.  Kõlab traagiliselt, aga asi ei ole sugugi nii hull. Oma tööinimeseelust on sisse kodeeritud, et töö on midagi sellist, kuhu hommikul varakult mõningase vastumeelsusega minnakse, et siis pikkisilmi puhkust oodata. Ma ei tea, mis on minu jaoks töö või mis on puhkus. Mõnikord on perele makaronide keetmine tunduvalt suurem töö kui lapiteki õmblemine ning õmblustöö on puhkus ja suur nauding. Kuidas see nüüd oligi:"Leidke see, mis meeldib ja te ei pea enam päevagi tööl käima."
Mis siis vahepeal sündinud.  Suur paanikaõmblemine lõppes Õmblusmamsli moedemonstratsiooniga. Juba teist aastat korraldab Pärnu Kuurortigalerii Central "Pärnu moodi" moeetendusi, kus erinevatel tegijatel on võimalus oma loomingut näidata. "Ei" ei ütelnud minagi ning ülel kaunil juulikuu õhtupoolikul oli võimalus Õmblusmamsli lapilisi lasteriideid kaeda.


Lapsed teevad alati südame soojaks. Küll on nunnukesed!



Paanikaõmblemine oli loomulikult sellest, viimasel hetkel tuli pähe, et võiks midagi ka poistele teha. Jah, kui on neli tütart tulevad poisid meelde alles siis, kui on neli väimeest.


Rohkem pilte on minu Õmblusmamsli facebookis.

Edasi kappasin Katre Arula lapitöö koolitusele. Vat see oli äge. Esiteks on Katre võrratu looja ja muidu tore inimene. Teiseks kõlasid meie mõtted suurepäraselt kokku. Nagu Katre, nii ka minagi pooldan taaskasutust ning valutan südant rõivaste järjest odavamaks muutumise pärast. Odavamaks mitte rahanumbri vaid väärtuse pärast. Rõivad on muutunud prügiks, mida ostetakse selleks, et neid pisukese aja pärast ära visata. Kuulutan avalikult: mulle ei istu massmoe jõuline sissetung ning olen kõik teinud, et oma tarbimisharjumusi muuta. Juba paar aastat ei ole ma poest ühtegi sellist hilpu ostnud, mida ma saaksin ise õmmelda. Ideedetasandil oli see kursus väga inspireeriv ning minu "tee ära" nimekiri pikenes seitsme ühiku võrra.


Nüüdsest olen ma tunnistuse nr 4403 õnnelik omanik ja vast kõikide Eesti lapitajate juures õppinud, kes vähegi oma meistriklasse annavad. Kuhu edasi? Arvatavasti Ameerikasse mõnda quilting stuudiosse, et tõeliselt võimsatel masinatel kätt harjutada. Unistada võib.

Peale kõige sai olla nädalake Helsinkis ämmal külas. Et ennetada ohtu murumunaks muutuda (on juba teada, kuidas ämm meid toita armastab) sai tõukerattad hangitud ning lihtsalt mööda linna kulgetud. Käisime ühel pool...

Ja teisel pool... Helsinki on sääraseks kulgemiseks suisa ideaalne linn.

Vahepeal põikasime Kotkasse. Küll ilma tõukeratasteta.

 ning vaatasime kohalikus maretaariumis kalu. Ülemine valge elukas on Siberi albiinotuur. Alumine on mingi tundmatu võõrliik.

Ja nüüd elagu argipäev! Huraa!

Kommentaare ei ole: