29. sept 2015

Paar head sõpra on parem kui sada kehva

Ah et kuidas säherdune targutus on seotud pildil oleva raamatuga...?
Aga kõigepealt raamatust, mis ühel ilusal päeval mulle toodi. Einoh, päris niisama, ilusate silmade eest siiski ei toodud. Mul õnnestus anda väga tagasihoidlik panus raamatu ilmumisse ja õmmelda mõned näidismänguasjad. Raamat ise on väga ilus, kaunite piltidega ja nagu pealkirigi ütleb, on tegemist Wabariigiaegsete lelude elluäratamisega, millede õpetused tollastes naisteajakirjades ilmusid.


Kena kõik, aga nondel mänguasjadel olid lõikelehed elutuultes kaotsi läinud. Oli vaid udune pilt ja mõned andmed (nagu kooliaegses füüsika ülesandes) Antud oli: õnnepõrsa kõrgus 12 cm, materjaliks lilleline sits ning kärsaks roosa niidiga õmmeldud valge nööp. Täidisena kasutati vanasti kas takku või puruks lõigutud kaltsu. Selliste teadmistega tuli hakata siga ehitama. Tõtt ütelda nägi minu esimene proovipõrsas välja nagu täis söönud voodilest kuid proov-proovilt muutus järjest enam sea sarnaseks.

pehme mänguasi, isetehtud mänguasjad

Konnaga oli asjalugu veel hullem. Sain teada, et seda saaks valmistada sametist, kalevist või villasest riidest ning silmi müüakse optikaärides.Mina säält konnasilmi ei otsinud, vaid tegin ise.

mängukonn

Hobuse puhul eelistas "Maret" õmblusvarude töötlemist sämppistes. Eks ma siis, paadunud masinistina, sämpisin nagu oskasin. Nojah, aga omal ajal võisid need mängulelud küll umbestäpselt sellised välja näha ja pildid on raamatus tublisti paremad kui minu kiirelt tehtud jäädvustused.

isetehtud mänguasjad, pehme mänguasi

Aga nüüd sujuvalt sõprade juurde. Võiks arvata, et tänapäeva lapsi mänguloomad enam suurt ei huvita. Vähemalt minu pesamunal ei olnud meile sattunud tibukestest, koerakestest, hiirekestest ja karukestest sooja ega külma. (Minu õmmeldud vanast voodilinast proovielukad meeldisid talle väga. Neid sai pärast vildikatega kirjuks võõbata.) Ei huvitanud, sest sääraseid karvaseid lelusid tuli igast uksest ja aknast. Kotitäie tõi sõbranna, paar kotitäit vanaema, paras hunnik tuli tädidelt ja muudelt loomadelt. Nii need mänguasjad lihtsalt on: ilma loota ja hingeta, Made in Hiina. Sellist kogust ei oleks ükski laps suutnud ära kodustada.
Siis tuli mulle meelde 90-ndate alguses oma vanimale tütrele õmmeldud kaltsutolakas. Punasest lõngast juustega nukk, mis minu tollastele oskustele vastavalt üsna jube välja kukkus. See mängiti ribadeks. Isetehtud kapsauss oli aga üks naljakamaid olevusi, mis mõnegi pisara kuivatas. Oli aeg, kus asju veel vähe, raha vähe, kuid seda vähest, eriti emme tehtut, hinnati. Täpselt nii, nagu tehti seda pea sajand tagasi, kui naised ise oma lastele kangajääkidest lelusid õmblesid.
Ilmselt tulnuks mul mõningad aastad tagasi kehtestada nulltolerants karvaste elukate invasioonile ja õmmelda oma pisikesele ise paar emme armastusega täidetud kaisukat. Ma vean kihla, et need oleksid siiani lapse voodis aukohal.

2 kommentaari:

Neljandik ütles ...

Asjadeküllus ja eriti plastmassi kogus mänguasjadekastis on tänapäeva lastel ikka metsik. Ja kui midagi on väga palju siis on raske neid asju ka hinnata. Ma olen osad asjad lihtsalt verandale ära peitnud, et sealt siis jaokaupa võtta. Ja paar kotitäit Hiinas tehtud pehmeid mänguasju on juba laste eest salaja laiali ka jaotatud - tõeline rongaema :) Ema ise tehtud asjad erinevad sellest hallist massist ja on seetõttu loodetavasti ka lapsele armsad.

Käsitöö Kaja ütles ...

Üliarmsad, lihtsad tegelased, kõik karvalelud kahvatuvad nende kõrval :)