7. sept 2015

Sussi- ja dressikotid

Vahepeal olen ma netimaailmas päris vait jäänud. (FBs oli mul  täna ülimalt tähtis meeldetuletus: " Te ei ole postitanud 12 päeva". Kui piinlik. Häbenen FB ees silmad peast) Seletuskiri: esiku remont võtab viimaseid kurve, hullult jõudu ning minu pisitillu tütrekene astus Vabakooli esimesse klassi. (Armas aeg, juba!!) Sestap olen võidelnud tolmuvaibaga ning viinud ja toonud. Palju, hiiglama palju jõudu kõikide esimese klassi juntsude vanematele. Ma tean , mida te tunnete.
Meil on selle ajaga tekkinud hommikune tagurpidijonnipunni efekt: tõstad püsti aga kukub pikali tagasi. Peale selle oleme juba jõudnud üle elada mütsikaotuse ja kergevormilise peakaotuse. Õnneks tuli müts hiljem kohast X välja ning pea on veel omal kohal. Seda peale auru väljalaskmist. Tänu taevale, kool ise on väga tore ja lapsi toetav. Üks kahest väikekoolist Pärnus, mida haridusreformi orkaanid ei ole suutnud ühte suurde hunnikusse puhuda. Sellepärast on mingigi lootus, et kotikestele nime peale tikkimine aitab omanikku tuvastada, kui eelmainitud omanik nad koolimaja peale vedelema jätab. Kõik tunnevad nagunii kõiki.

dressikott

Ahjaa, kotikesed tegin seepärast, et kooli oli vaja. Ega muupärast ei olegi eriti aegagi teha. Nagu ikka, on nad lapikestest ning taaskasutus. Sinine kangas koguni minu isiklikust koolivormipluusist. Kindlasti toob see hääd õnne, õpimotivatsiooni ning midaiganes toredat.

Kommentaare ei ole: