9. nov 2015

Lainetav pilliroog ja meremüha.

Ja seda kõike ühel padjal. Nüüd tuleks mul, nagu järjejutus, jõuda tagasi eelmisesse postitusse, kus me kahekesi  lapitekiga toredal jalutuskäigul olime. Pikaks ajaks jäi pilk pidama pilliroole. Milline ilu, gtaatsia, sitkus. Ei hävita seda taime ei lehmad ega niitmine. Ja kas peakski kõik olema nii kultiveeritud? Siiani meenutan, kuidas lapsepõlves oli minu rannatee kitsuke rada pilliroometsas. Nii müstiline ja põnev.

Nojah, nõndaviisi pistsingi pilliroo padjale. Seda art quiltingu ehk lapimaali abil. Parasjagu patune tegevus oli. Seda enam, et samal ajal pidanuks ma kliendile lapitekki õmblema. Kuid:
Kui mu sisikond kokku mind kisub,
käsib, hakka nõiduma,
siis pean silmapilk täitma isu
ega saa endast võitu ma.
(tsiteerin Kivinõida)   
 
Mida muud see lapimaal on, kui nõidustöö kaltsudega. Põnev mäng, kus "aeg ja ruum kaovad" peenpsühholoogiline tegevus, hindamaks riideräbalate iseloomu. Ega siis iga kakakarva kalts pillirooks sünni. Veel pisut erinevaid lapikesi, puuvillast pitsi ja...   Ühesõnaga, jälle sündis midagi põhjusel, et oli tore ja tahtsin. Vat!


Ülevaade ka padja tagaotsast. Suuruseks on 50x50. Seega diivanipadjaks paras.


3 kommentaari:

Kadri Kivistik ütles ...

Nüüd on mul veelgi parem meel, et mu vannitoa kapis seisnud pesu ootavad kangatükid sinuni jõudsid! :) Ma veel mõtlesin, et kus oleks nendele õige koht... Muidugi sinu juures! See padi on täiesti võrratu! Nüüd tuleks üks mereäärne maja otsida, kuhu diivanile selline iludus visata :P

Malle ütles ...

Väga-väga ilus padi. Pilliroog on nii ehe ja ehtne!

Neljandik ütles ...

Just kui ma mõtlesin, et enam ilusamaks minna ei saa... nõiduslik on täiesti õige sõna. Mitte õmblusmamsel vaid lapinõid :D