18. apr 2017

Iseendale nr.2

Eelmisel suvel oli mul blogipostitus pealkirjaga "Iseendale". Ja nüüd siis jälle, enne kui suur suvi kätte jõudnud. Sellest võib järeldada ainult üht: Õmblusmamslil on krooniline muleiolemittemidagiselgapanna haigus. Paar uut riidehilpu aastas on naeruväärne ning ei ravi probleemi. Aga olgu, näitan sellegi ära, mis on. Lapitehnikas pluusikene. Lõige: Õmblusmamsli tavaline. Tehnoloogia: tihedamapoolse sik-sak pistega kokku õmmeldud. Ei ole minu süü, et ma juba peast lapiline olen. Kõik, mille kätte saan, lõikan juppideks ja ajan uuesti kokku.


Täpselt nagu need sõbranna Kadri annetatud lohvaksärgid. Nagu ma aru sain, ei saanud Kadri aru, miks ta kunagi kaltsukast seesugused koju tassis. Arusaadavatel põhjustel krabasin ma nad omale.


Ja siingi algas kõik põhimõttest: laps esimesena. Kõigepealt õmblesin tütrekesele kooliskäimise tuunika ja endale sellest, mis üle jäi. Üle ei jäänud eriti palju ja sellepärast sai seltskonda kutsutud suuremate laste peetud pluusi ja minu retuusikanga riismed.










3 kommentaari:

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Väga tore pluus. Lahedad kangad.

Ilme Aim ütles ...

Ma arvan et lapihullus ei ole ravitav,aina ägedamaks läheb! Laheda pluusi said!

Anonüümne ütles ...

Väga vahva !!! Tänan Teid, et jagate seda silmailu !!!
Imetlen kõiki Teie töid ja väga lahedaid mõtteid !!!

kyllike