19. jaan 2018

Teksastest tehtud

Kohe päris-päris mõnda aega tagasi kraamisin ma oma vanade teksapükste koti kapi otsast alla. Kott oli suur, raske ja oleksin upitamisega peaaegu tooli pealt alla sadanud. Mõtlesin naiivselt, et ehk muutub see minu tegutsemise käigus pisutki kergemaks, aga tutkit. Hästi kättesaadavasse kotti on  palju kergem uut materjali sisse toppida.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida vaid oma teksavähendusprojekti algusest. Ikkagi vähendus, mitte suurendusprojekti, kuigi minule isiklikult tundub vastupidi olevat. Põhjus on Tallinnas ajakiri "Tiiu" toimetuses, kust saabus mulle palve õmmelda midagi ja kirjutada õpetus. Märksõnadeks raamatukaaned ja teksased. Ilus lugu oli ka juures, kus ajakirja töötaja sõidab rongis ja ei taha, et kõik näeksid, mis ta loeb. Täiesti loogiline!
Esiteks äratab rongis lugev inimene palju rohkem tähelepanu kui telefoni näppiv inimene. Lugev inimene on eksootika ja mina küll piiluks mida lugev inimene loeb. Teiseks muudavad korrektsed raamatukaaned ka kõige armetuma sopaka väärtkirjanduseks. Vähemalt väliselt. Kolmandaks tuleb raamatut hoida. Iseäranis raamatukogu raamatut, millel võiks lugejaid enam kui üks olla. Kõik see tundus mulle nii lihtne ja loogiline olevat sest mina olen ka selline pisut imelik lugev inimene. Ise imestan, kui palju raamatuid olen ma bussi oodates või bussis läbi lugenud. Jah, muidugi, mu vaesed silmad! Aga mis teha. Mõnikord on raamat nii põnev olnud, et hää meelega sõidaks bussiga Tallinnast Riiga välja. Aga vat, tegin siis mõned raamatukaaned endale ka. Ühed seiklus ja põnevusjuttudele ning teised klassikale. Aga kolmandaid saab "Tiiu" jaanuarinumbrist näha.



Aga ega sellega teksade vähendamine lõppenud. Iga killuke tuleb ikka kasulikult paika panna. Need kolm nõelapatja tegin sellepärast, et minul oli vaja ja jõulud hakkasid kätte jõudma. Kunagi kasutasin ma nõelapadjana suurt punast südant, mille leidsin lapse mänguasjakastist. Siis leidis laps, et tal on sedasamust südant ikka väga vaja ja mina jäin südamest ilma nagu peni pehmest leivast. Häda selles, et ka nõelad jäid kodutuks.  Ja seega, kõige suurem nõelapadi on minu oma. Teised kaks tegin oma suurtele lastele sest perenaine ilma nõelte ja nõelapadjata ei kõlba kusagile.


Ning siis jõuame otse jõuluaega. Uskumatu, kui keeruline on kinkida midagi suurtele poistele ja kui on suured tütred siis tihtipeale on vaja miskit välja mõtelda ka suurtele poistele. Siin on jõulusokk "Sokk" ehk jõulusokuga sokk. Jõulusoki panin kokku vanadest teksapükstest ja kuuseoksa näriv sokk ise on karvase habemega ja mõnusalt pahura ilmega. Nagu näha, pöörasin ma tähelepanu detailidele ning Prantsusmaalt pärit "suur poiss" oli suisa vaimustuses.


Nüüdseks on minu teksatooraine kott end uuesti rammusaks söönud. Seega vaja mõne aja pärast uuesti teksavähendusprojektidega alustada.


2 kommentaari:

Eha ütles ...

Need sokid on lahedad.

Ninell ütles ...

Väga lahedad!!