6. veebr 2018

Koolituunika (Otse loomulikult taaskasutus)

Kui minu tüdruku tõsisest näoilmest võiks arvata, et minu uus õmmeldis talle ei meeldi, siis ei, õnneks väga meeldib. Tuunikal on palju häid omadusi: väikesed plekid ei paista välja, retuusid alla ja koolis igati mugav, teistel ei ole sellist ja ei saagi olema. Üllataval kombel oskab mu laps seda hinnata ja ei nõua minult neid litritega pluuse, mis silitamisel pilti vahetavad. See pidi nüüd temaealistel tütarlastel moes olema.


 Aga kuidagi oli ju vaja inimest asjalikuks sundida. Minul ei ole sellist fototehnikat, mis kargavast inimesest korralikku pilti suudaks teha.


Ma leiutasin suurepärase meetodi, kuidas riiete eluiga pikendada. Väikeseks jäädes tuleb kaks asja kokku liita. Tooraine pärineb minu sõbrannalt, kellel kolm minu omast veidi vanemat tüdrukut. Otse loomulikult läheb mingisugune osa neist kotitäitest, mis ta minule saadab, taaskasutusse. Ei suuda üks laps kolme riideid ära kanda + veel vanemate õdede omi. Mõningad asjad on aga täiesti väärt väikest ilulõikust. Nagu näiteks need kaks pluusi, mis juba saades minu tüdrukule veidi väikesed olid. Reeglina ma ühtegi riidetükki ilma juppideks lõikumata ja uuesti kokku õmblemata kasutusele ei võta. Hull mõelda, kui mulle mõni Valentino moemaja kleit peaks pihku sattuma..


Aga kuna mulle kohe mitte üldse t-särkidel olevad sädelevad hüüdlaused ei meeldi siis selle osa jätsin ma välja. Ainult üks Amori noolekene jäi endist stiili meenutama.


Kommentaare ei ole: