15. mai 2018

Tuul purjedes ja purjekatega lapitekk

Miks õmblusmamsel pole juba kuu aega blogisse nägu näidanud ning alles nüüd oma punaste purjede lapiteki ilmarahvale vaatamiseks üles riputab, on täiesti põhjus olemas. Seekord ei saa lohest turundajat süüdistada. Lapitekk sai tehtud juba siis, kui meri lahti läks ja eks ikka suurest rõõmust, et meri lahti läks. Nimelt on jääsulamise aeg Pärnu kandis kole külm ning Õmblusmamsel ihaleb kangesti soojust. Kui jää sulanud, on kohe teisem tunne ja tekkis kange kihu veel üks purjekatekk õmmelda. Tegelikult ei olnud säärane tekike mul mitte esimene, vaid kolmas. Kaks eelmist osutusid suisa nii edukaks, et seilasid Ameerikasse. See tekike leidis omale siiski kodumaise lapse.

lapitekkide müük


Aga põhjuste juurde tagasi tulles: nimelt käib Õmblusmamsel nüüd tööl, nagu üks normaalne inimene. Mul on üks tuttav mammi, kes minult pidevalt küsib, et kas ma juba olen tööl käima hakanud, et kuidas ma ikka nii saan, et tööl ei käi ja igal inimesel ikka peab töökoht olema. Mingi kodus õmblev ettevõtja oli tema arvates maru kahtlane. Nüüdseks on kõik kahtlused pühitud. Käin tööl (suiti ei käi vaid sõidan rattaga) ja mul on selleks koht olemas. Vat selline:


Algus oli muidugi raske. Ei-ei! Mitte kodunt oma kola kolimisega vaid mõttetöö oli kole keeruline. Kas kolida-või mitte kolida. Joonistasin kodus plusside ja miinustega graafikuid nagu mingi paganama statistik. Üks, aga üsna kaalukas miinus oli muidugi raha. Paraku peavad ettevõtjad oma töökoha eest peale maksma. Ka plusside poole peale jäi mitmeidki argumente. Näiteks see, et ma kükitan juba kuuendamat aastat kodus. Mõnikord tuleb selline meeleheitel koduperenaise tunne peale. Või et korralikku magamistuba tahaks. Ja niidijuppidest võileiva vahel on kõrini. Ning tööl olles ei ürita ma samal ajal kartuleid keeta, unustades kartulid pliidile söestuma.


Ühesõnaga: Koht töö jaoks on juba tekitatud, mõningane ports kangaid sisse seatud ning esimesed lapitekidki õmmeldud. Selle lühikese aja kohta on tootmisliin nr. 2 olnud üsnagi produktiivne.


Tuba jagan ma rätsepast sõbranna ning Vingu-Seaga. Sõbranna on tootmisliini nr. 1 sellessamas toakeses juba mõnda aega pidanud aga Vingu-Siga on tööle võetud töömoraali tõstjana ning hädaldamise hirmuna. Iga haliseva monoloogi eest tahab ta ühe euro saada. Ja nüüd ongi esimene ülesanne oma värskes töökohas tuul purjedesse saada.


Kommentaare ei ole: