27. sept 2018

Õmblusmamsel reisib: Kaliningrad

See ei ole reisiblogi. Päriselt!!! Normaalne olukord on see, kui Õmblusmamsel käib ekskursioonil... Tallinnas. Ja seda sama tihti, kui mõned palmi all puhkamas käivad. Isegi imestan, mis taevased jõud mind selle hilissuve jooksul juba teist korda Venemaale viisid. Tegelikult oli viimaseks taevaseks jõuks minu ämm, kes leidis aja õige olevat, et Kaliningradis oma sugulasi külastada. Tema äärmiselt kodused pojad olid torisedes nõus ja mina pressisin end vaimustuses kiunudes kaasa.
Seega Kaliningrad, kunagine Ida-Preisimaa pealinn Königsberg, praegune Venemaa enklaav.
Ausalt ütelda ei ole sellest kaunist, ajalooliselt Saksa linnast, tänaseks suurt midagi järel. Viimase sõja ajal pommitati linn totaalselt sodiks ning allesjäänud elanikud viidi Stalini käsul Siberisse "ümber kasvama". Tühjale kohale tassiti hordide viisi nõukogude kodanikke. Umbes sellisena see Kaliningrad mulle tunduski. Nõukogudelik. Minimaalsel määral saksapärast arhidektuuri on restaureeritud ja uuesti ehitatud kuid muidu on linn üsna räämas Kopli ja Lasnamäe segu.


Kaliningradi peatänav viib otse kommunismiehitajatele vääriliste paneelikate vahele ja seal lõppeb asfalt...


Nõukaaega mäletavatele inimestele on nostalgialaks garanteeritud. Kaliningradis on " naba sügeleb ja mantel kukub õlgadelt" Lenin. Mina mäletan oma lapsepõlvest "lähim pood asub säälpool" Leninit.


Aga mida siis Kaliningradis kaeda: Königsbergi katedraal ja Immanuel Kanti haud. Katedraalis asub ajaloomuuseum.


Meremuuseumis annab allveelaeva ronida.


Multitalent Putini vaim hõljub loomulikult igal pool.


Kohalik loomaaed on hästi tore. See elevandi ja sea ristsugutis on tapiir.


Ja muidugi merevaigumuuseum oma aaretega.


Pea neljameetrine merevaigust kunstiteos..


Brandenburgi väravas asub martsipanimuuseum. 


Kellel nõukaaegsest sõjatehnikast migreeni ei teki, siis seda leidub igale maitsele.


Kesklinn on tänu hiljutisele jalgpallivõistlusele korda tehtud ning ühiskondlik transport meie mõistes üliodav. Sääl sibab ringi suure piletirulliga konduktoritädi. Kangasaak jäi veidi väiksemaks kui Suždalist tulles. Siit õpetussõnad kõikidele kangasõltlastele: mitte kunagi ärge minge kangapoodi mehega. Minu omal hakkas juba peale kolmandat kangameetrikest õudne ja peale viiendat paha. 
Aga muidu oli maru põnev!! Natuke nagu tagasi minevikku.
Nõndaks, edaspidi võib Õmblusmamsli blogist ikka õmblustöid oodata. 


Kommentaare ei ole: