26. nov 2018

Maailma lõpus või unustuse jõel.

Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha!

Õmblusmamsel sai valmis uue taiese! Aga kõigepealt proloog: üle-eelmisel suvel käisin ma maru laheda kambaga Prantsusmaal lapitöömessil. Millest aga targu vaikinud olen, et esialgu plaanisin sellest isegi oma kunstipäraselt säetud lapikestega osa võtta. Võin suisa näpuga näidata, kes selle hullu mõtte mulle pähe suskas sest hull mõte oli see tõepoolest. Siiamaani tõusevad ihukarvad püsti, kui palju kõrgkvaliteedilisi kunsttöid ma sellel messil nägin ning ideede puuduse käes lapitöömaailm ei kannata. Tegelikult olengi ma piisavalt segane, et sajakolme laptöökunstnikuga konkureerida aga.... tuli ette sada häda ja oma pildikese sain ma valmis alles nüüd. Noh, oligi pingevabam tegemine.Võistlustööd pidid vastama teemale: "Reis maailma lõppu". Kui palju seda maailma lõppu minu taiesest märgata on, kuid mingil määral kindlasti.

art quilting

Nüüd siis ideekorje juurde. Selleks tuleks mul veel kaugemale minevikku sõita ja tegelikult on see üsnagi nukker lugu. Justnimelt tuleks minevikku rattaga sõita sest oma 15 aastat tagasi hilissügisel sattusin ma oma vanima tütrega rattamatkal Pärnu linna äärsele metsateele. Toona oli prügimajandusega veelgi hullemad lood kui nüüd ja neid kuhjakesi sääl ikka oli. See on juba hoopis ise teema, mida ma säärastest p....vestidest arvan, kes oma sodi metsa alla pilluvad. Isegi nüüd, kui prügikast peaks igas majapidamises olemas olema. Eks siis käibki Õmblusmamsel seenemetsas, üks korvike seentele ja teine plastikule. Uhhh... see teema vajab juba eraldi välja vahutamist.  Aga minevikku tagasi... oli keegi jähuuu metsa alla koormatäie riideid toonud. Näis, et tegemist oli kellegi siitilmast lahkunud memmekese maise varaga sest suures osas koosnes laadung vanadest kampsunitest, sukapükstest, seelikutest, mantlitest ja kleitidest. Naturaalsed materjalid olid juba lagunema hakanud kuid krimpleenkangad, mis ei idane ega mädane, särasid selles kõdus nagu kirjud liblikad. Küllap katab kõdu ka need liblikad ning ühtlasi mälestuse memmekesest, kuid minule läks see pilt hinge. Esmalt sellepärast, et juba siis tundsin ma tekstiiliga hingesugulust ja teiseks: hea tahtmise korral oleks ka sellel kaugel ajal  riietehunnikule väärikama kasutuse leidnud, kui kusagil maailma lõpus unustusse vajumine. Veidral moel sümboliseerivad need kirjud kangatükid minu pildil inimesi, kes on elurattaga oma maailma lõppu jõudnud ning kes kildudehaaval unustuse jõkke vajuvad. Või siis seilavad uhkelt unustuse jõe lainetel ning nende lähedaste armastus ei lase neil kunagi põhja vajuda.  Kui nüüd väga paatoslikult kõlada, siis olen pühendanud selle pildikese oma kallile tädile ning väärtustades tema krimpleenkleite väärtustan ma ka mälestust temast. 

1 kommentaar:

Kadri Kivistik ütles ...

Tead. Ma siin mõtlen ja vaatan muudkui seda tööd ja ausalt - su teos oleks võinud ka seal Prantsusmaal konkursil seinu kaunistada! Eriti koos selle jutuga. Palju sügavamõttelisem kui mõni teine seal oli :) Päriselt! See mõte, kuidas keegi unustuse jõe lainetel edasi seilab tänu meie mälestustele ja kuidas keegi lihtsalt sinna põhja vajub (kasvõi koos oma maise varaga) - see elu ja surm nii elu ja surmana päriselus kui ka meie mõtetes. Ma ikka mõtlen, et mu ema tahtis, et teda elus hoitaks mälestustes ja ma olen seda austanud ning muudkui oma poistele maamammast jutustanud. Ja siis ma mõtlen, et kus iganes ta on praegu, ta seilab ka ja ma loodan, et ei vaju kuhugi põhja :) Oh, aitäh sulle, armas Krista!