14. veebr 2019

Peaaegu klassikaline lapitekk

Peaaegu klassikaline lapitekk sünnib siis, kui tuline tahe põrkub kokku suurepärase võimalusega. Õnneks sünnib siis tavaliselt lapitekk, mitte muhk pähe. Selgitan lähemalt. Juba tükimat aega on mul olnud kange tahtmine õmmelda lapitekk täiesti tavalises palkmaja tehnikas. Eelmainit tehnika on minu jaoks kui lapitöö käilakuju, kõige klassikalisem klassika, ilmselt sai sellest asi alguse. Ja kujutada pilti! See siin on minu esimene palkmaja võtetega lapitekk kui keskosas olevat pula-mula mitte arvestada. Ma ei saa ju ometi tervet lapitekki ühte moodi teha.
Tahtmine läks järjest tulisemaks ning, nagu klaver põõsast, ilmus välja Milvi, kes soovis oma sugulasele kinkida lapiteki. Sellise suure, rahvusliku ning pisut särtsakama.Sugulane ise on meesterahvas, armastab surfata ning elab Havail. Jajah, justnimelt Havail! Esimene hirm oli see, et kas säärases kohas elutseval ning surfamist armastaval meesterahval üleüldse voodi on, kuhu lapitekk laotada.  Aga oh õnne, pidavat olema!  Peale surfilaua olevat tal ka ameeriklannast naine, kodu ning küllap siis ka voodi. Uhh, milline kergendus! Havai on vaieldamatult eksootika top kolme seas, kuhu Õmblusmamsli lapitekil on au sattuda.

palkmaja tehnika

Edasi käis asi lihtsalt sest palkmaja tehnika idee oli kui vääramatu jõud, mis lihtsalt pidi lapitekiks saama. Särtsakas on see tekike kohe kindlasti. Samas ka eestlaslikult rahulik. Millegipärast tundub mulle, et isegi ääriveeri rahvuslik. Teab miks, tuletab see tekike mulle Kihnut meelde.

palkmaja tehnika, lapitehnika

Lapitekk sai 180 x 230 cm suur ja taganpoolt ülimalt südamlik.

palkmaja tehnika

4. veebr 2019

Jaanuari endaleõmblemise päev: Vanaema võimas vammus ehk vanade kampsunite taaskasutus.

Kõigepealt proloog: Minu sõbranna Kadri andis mulle hääd nõu iga kuu 2019 aasta jooksul enesele midagi õmmelda. Kohe võttagi üks endaleõmblemise päev. Arukas on hääd nõu kuulda võtta ning 12 uut riidetükki aastas on märksa parem kui mitte midagi. Pärast kutseliseks lapitehnikuks hakkamist kippus skoor selle suure mittemidagi poole kalduma aga mittemidagigit selga panna pole sünnis ja sooja tema ei anna.  Mine või kampsunit poest ostma. Vuih!!!

lapitehnikas rõivad

Edasi väike õiendus: mina isiklikult pole jätkuvalt "vana" tiitlit oma emaduse ette saanud. Vastne vammus on kokku pandud minu kangest kudujast vanaema tehtud kampsunitest. Tema ampluaa ulatus nii haapsalu rätikutest kuni pitsiliste kinnasteni. Selle hulka suur kuhi kampsuneid. Kui ise ei mõista nii käbedalt varrastega vehkida, tuleb kasutada olemas olevat. Pealegi, ega antud valikust ükski kampsik originaalkujul kanda sündinud. Ühte oli juba vanaema eluajal kodanik koi mekkinud. Teine oli äratuntavalt vanamutilõikeline. Eks vanaema oli ka üsna vana, kui selle kampsuni kudus. Kolmas ja neljas olid minu varase neiupõlve pidukampsunid aga mina ise olin otsustanud vähekene laiusesse edeneda. Pärast vanutamist ei mahtunud nad isegi minu pisemale selga.Viiendaks ei pane korralik lapitehnik mitte midagi puruks hakkimata ja uuesti kokku õmblemata selga. Kuuendaks oli vanaema täiesti teadlik minu tekstiilitükeldamisekirest ja küllap on tal sääl teises ilmas hea meel, et tema näputöö taaskasutusena edasi kestab.

vanade kampsunite taaskasutus

Vammuseloome inspiratsiooni sain  Katre Arulalt ning tema õmmeldud kampsik asub ajakirja "Käsitöö" poolt välja antud raamatus: "Hingekirjad".

22. jaan 2019

Karumõmmi lapitekk

Karumõmmi lapitekk on üsna värske ehk siis selleaastane töö. Teki loomise algandmed: põnn saab talvel aastaseks, on punapea ning meeldivad karud. Seejärel kraamisin sahtlist välja oma seitsmenda meele, mida kasutan spetsiaalselt tellimustekkide loomiseks. Kõigepealt alustasin karust. See pidi olema ikka tõsine kuusemetsakuningas, mitte mingi lihtne mõmmik. Ja kuna talv ning külm, kannab karu uhkelt mütsi ja salli. On, kellest eeskuju võtta, kui tekib soov riidesse pannes natukene mütside-sallidega kakelda. Meie peres tekkis küll aeg-ajalt selliseid kaklusi. Tekk ise on pisukese kasvuruumiga ning värvigammaks klassikalised lustaka punapea toonid.

karuga voodikate, lapitehnika

Ja minu arvates töötas tekiloome seitsmes meel väga hästi. Ka tekiomaniku emme arvas, et lapitekk oleks nagu põnnile loodud.


14. jaan 2019

Öökullide tootmisliin

Aih, kui palju on veel eelmisest aastast näitamata aga siinkohal sellest, kuidas veetis Õmblusmamsel terve oma eelmise nädala. Nimelt oli mul siin esimese järgu öökullidisko. Kuna kõigil nendel lapitekikestel on olemas veel identne kaksiktekk siis mõni ime, kui öökullid silme ees tantsu lööma hakkavad. Järgmisena võtan mõne muu eluka ette. Aga rõõm oli minu poolne, kui ühe suure firma juht otsustas oma töötajate beebidele justnimelt öökullitekikesed kinkida. Selliseid suurte firmade juhte võiks rohkemgi olla ning ega igal firmal , erinevalt tekke ja patju tootvast Wendrest, polegi oma toodangust miskit kinkida. Metallitootja ju beebidele polte ja mutreid ei kingi ning lapitekk oleks imearmas lahendus. Aga öökullidest:
 Kõigepealt muhedalt rõõmsameelse iseloomuga öökull Öku. Välja lõigatud täpselt samal ajal, kui Vikerraadios oli saade sooneutraalsusest.

lapitekk

Järgmisena õrn ja armas öökull Roosi. Tehtud sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib roosa värv. Kui ma olin öökull Roosi sugune väike tüdruk, oli roosa minu lemmikvärv. Hoolimata nõukogude sooneutraalsest reaalsusest unistasin ma klassikalisest roosast sitside ja satsidega kleidist. Aga mida polnud, seda polnud ja sääraseid printsessikleite sai väike Õmblusmamsel ainult oma pabernukkudele joonistada. Noolgu, loodetavasti ei keerata värvisõda üle võlli ning Õmblusmamsel õmbleb jätkuvalt enese ja klientide rõõmuks roosasid Roosi lapitekke.

lapitekid


Edasi öökull Sassu. Erinevalt stereotüüpsest nimest ei ole Sassu sassis peaga mürakaru. Ei ole üldse karu, vaid pigem vaiksemapoolne mõtisklejast öökull. Teki tegemise ajal mõtles Sassu oksale laskumisest Mary Poppinsi meetodi abil. Kuna sõbraga on ikka kindlam, siis igal öökullil on veel sõber-liblikas.
Vat sellised öökullid seekord. 90 cm pikad ja 80 laiad.


lapitehnika

7. jaan 2019

Lippude lehvides uude aastasse

Minu selle aasta esimene lapitekk!!! Mitte, et ma esimesel jaanuaril kell kuus hommikul oleks kohe tööle tormanud, et kukkuda seda esimest õmblema. Päris kell kuus hommikul ma siiski ei õmmelnud vaid pisut hiljem ja toorik oli valmis juba eelmisel aastal. Tehtud sai tekike sellepärast, et minu juurde sattus see võluvalt punane lippude ja lappidega kangas. Kangas kirjeldas mulle täpselt, millisesse lapitekki ta kuuluda sooviks. Täitsin kanga soovi ja ühtlasi tänan oma ustavaid kangaagente, kes mind niivõrd kõnekate kangastega varustavad. Olge ka sel aastal sama tublid!

Õmblusmamsel


Ja nüüd on koht, kus Õmblusmamsel peaks ette manama pühaliku näo: Uueks 2019 aastaks luban... õmmelda, õmmelda ja veel kord õmmelda!