22. jaan 2020

Lennukad lapitekid ja pisut taaskasutust

Aasta algas Õmblusmamslil lennukalt ja algus, see on ju kõige olulisem. Kõigepealt lapitekk vanakooli propellerlennukiga. Kui pilti kaeda, siis tegelikult võiks säärane mudel koguni mõnda aega õhus püsida. Aerodünaamika on Õmblusmamslil nõrk koht kuid andsin endast parima. Lapitekil liugleb lennuk majade kohal täiesti probleemivabalt.

lapitekkide müük


Edasi pisut pontsakas öökull. Kas säärane linnuke ka reaalselt õhku suudaks tõusta, pole ma päris kindel. Enne tuleks teine dieedile panna kuid siis kaotaks ta vähemalt poole oma armsast ümarusest. See polegi probleem sest lapitekil istub öökull kindlalt oksal.
Mõlemad tekikesed on 230 x 160 cm suured ja said tehtud ühe pere lastele.

lapitehnika, lapitöö


Edasi ei saa üle ega ümber taaskasutusest sest vastuvaidlemata on see Õmblusmamsli lemmikteema. Ma võiksin olla suisa taaskasutuse reklaamnägu. Suunamudija, nagu seda tänapäeval väljendatakse. Suur nauding on millestki kole imelikust midagi (mõnikord veel imelikumat) valmis meisterdada. Pealegi on taaskasutuse puhul tooraine tihtipeale muidu käes. Antud komplektist on kõik hilbud kummalisi radu pidi minuni jõudnud kuid lähemalt punasest kampsunist. Algselt oli see sõbranna annetatud riidetükk täiesti tavaline, eest nööpidega punane kampsun. Kuid milline materjal: 75% siidi ja 25% puuvilla. Küllap saanuks seda ka ilma tuunimata kanda kuid midagi häiris mind ja nii see kampsunitükk kaltsukasti seisma jäi. Paari aasta pärast ja paar tundi enne lapse jõululaata jõudis minuni teadmine, et häiriv faktor on mittemidagiütlevad pruunid plastiknööbid ning lahenduseks nööpide vahetus mustade ning säravate vastu. Kuid oh häda! Kmpsun oli vahepealse ajaga kõvasti kitsamaks jäänud ja nägin selles välja nagu viiner kiles. Küllap olid kalorid jälle kaltsukastis toimetanud. Ainus ja kõige kiirem lahendus oli klassikaline. Ehk siis jupp kreemika pitsäärega pruuni paela ja teine jupp tumesinist sametpaela, millega esimese paela pruun osa kinni katta ning üks ilunikerdustega metallhaak, mis seda kõike koos hoiab. Töö kiire ja korralik.




30. dets 2019

Iseendale nr.7 Totaka teksatagi ümbersünd.

Kõigepealt natuke selle aasta statistikat. Aasta lõpp on ju päris paras aeg, et kokkuvõtteid teha. 2019 aastal aitas Õmblusmamsel elule 70 erinevas suuruses lapitekki, kuhja põllesid ja patjasid, mõned kotikesed ning näpuotsaga iseenesele. Kui ma umbes aasta tagasi lajatasin, et iga kuu uus riidetükk siis julm statistika näitab asju peris nirus seisus olevat. Ammu oleks aeg oma isikliku õmblejaga tõsisemalt kõneleda või siis teine hoopis välja vahetada. Et armas Õmblusmamsel, mis sajandil see oli, kui lubasid mulle sellest imekaunist kangast kleidi õmmelda...? Ja kas sa leiad selle kleidiriide oma kangalademete alt üleüldse üles..?

teksatagi

Aga vaata paremale või vaata vasakule. Mitte ühtegi õmblejat mul rõdule ei lenda ja kui, siis on nad ise tööga koormatud. Seega sellest, mis siiski valmis sai kuigi aega võttis vast pool aastat. Suve hakul sai üks jube Lee Coperi teksatagi "Tee sellest midagi" kastist välja sikutatud. Kaltsukasti sattus ta, otse loomulikult, eelmises postituses mainitud tädi annetusena. Olevat talle natukene pikk (see fakt ei seganud ostmist) ja sestap andis riidetüki minule. Et mitte Lee Cooperit solvata, siis tagil endal polnud häda midagi. Oli selline hästi tavaline ehk siis igavklassikaline. Häda selles, et mina nägin ses välja kui koolijuntsu, kellele märksa vanemast vennast üle jäänud pintsak selga sikutatud.

Õmblusmamsel

Keeruline on kirjeldada, mida ma esialgse toorainega tegin, et asi kantavaks muutuks. Lõikumine, hakkimine, mõningate komponentide vahetus teiste vastu, vürtsiks pisut pitsi ja sitsi. Paar korda andsin juba alla ja korda paar sikutasin töö luhta läinud projektide seast jälle välja. Kui hiiglaslik rinnatasku loksub kusagil vööjoone kandis ei piisa ainult küljeõmblustest kokku võtmisest. Õnneks tuli minu kaua tehtusd kaunikene märksa põnevam, kui tema algne kuju. Hää suvel nii lapiseeliku kui teksapükstega kanda.

reuse

Mis puutub teksapükstesse siis ümber lõikuda annab viimseni kõike.Olid minul ühed teksapüksid mil jalgevahe veel kulumata ning mahtusid koguni peale jõulusöömaaega jalga. Aga värvel teistel nii kohutavalt madal et suisa paha. Mingi hetk müüdigi ainult selliseid rebade pääl teksaseid ning küllap siis sai suure hädaga ostetud. Aga nüüdseks pole Õmblusmamsel ammugi selles eas, et pidevalt oma püksasid kehitada. Eks siis võtsin ühe teksariba ja tegin püksid kui mitte ilusamaks, siis vähemalt kantavaks.


9. dets 2019

Iseendale nr. 6

Tegelikult võiksin ma siia üles riputada hunniku lapitekke, mis vahepeal tehtud, aga olgu. Alustagem kohaliku suursündmusega ehk suusakampsun iseenesele. Tegelikult on sellel kampsunil ka nimi: "Midagi pole kaotada". Tuleb tunnistada, et üsna kummaline nimi ühele riidetükile aga kaotada polnud tõepoolest midagi. Kui tuleb välja ja sünnib selga panna, siis on ju maru tore. Kui asi ikka väga metsa läheb, siis saan alati kosta, et võtsin mõned suvalised sallid ja keerasin omale ümber. Siit ei saagi midagi nooblit tahta. Egas ma teagi, kas läks metsa või mitte. Laps arvas, et sinna hipide peole ( metsalaulupidu) pidi väga hästi sobima. Mees leidis, et metsa minekuks käib küll ja minu jaoks on kampsun piisavalt metsapoole ja mõnusalt soe, et julgelt kanda.

taaskasutuskampsun

Toorainest rääkides tuleb jälle mainida minu kalli mehe veel kallimat tädi, kes põeb raskekujulist poodlemistõbe. Kui mõned siin ei suuda puuvillaste kangaste juures adekvaatselt käituda siis tema jookseb amokki rõivapoodide allahindlustele. Oo õudu, üksvahe tekkis tal eriline kirg nii suviste kui talviste sallide vastu. Kuna tädil on vaid üks kael ning oma ostude kandmine ei paku vist nii suurt pinget, sai mingi osa neist sallidest minule veetud. Kokkukantust piisanuks paarile täiskasvanud kaelkirjakule aga paraku on minu kaelkirjakud vaid lapitekil. Ja nüüd istuvad vähemalt neli neist arvukatest sallidest kasulikult kampsunis ja vast saab suusakampsuniga ka kunagi suusatama. Iial ei maksa lootust kaotada.


vanadele kudumitele uus elu


Mõned tehnilised andmed: Lõiked- ise kritseldasin tavalise kastlõike.
Tegumood- kuidas fantaasiat jagus ja sallidest välja tuli. Mõnest ei tahtnud eriti tulla ja seetõttu on kampsunis üsna palju kentsakaid pikendusi ja läbilõikeid. Tehkem nägu, et nii peabki see olema. Taaskasutus ikkagi.

vanast uus

2. dets 2019

Soojalt särtsakas lapitekk.

Alustaks õige statistikast. Külma, kõleda ja pimeda novembrikuu (november ei kuulu mu lemmikute sekka) jooksul jõudis Õmblusmamsli õmblusmasin sünnitada ühe koera, lamba, karu, elevandi ning kaks öökulli. Selleks tuli Õmblusmamslil õmblusmasinat heas toonuses hoida ning sügismasenduseks polnud mingitki mahti. Ja siis lõpuks veel see kompvek, mille muster oli juba aastajagu mul peas sumisenud. Tekimustrid võivad olla üksjagu tüütud ja oleks narr ennast veel järgmise aasta suminaga piinata. Egas muud suuremat põhjust tekisünniks polnudki, kui et põnev oli teha ja tahtsin näha, mis välja tuleb. Suurvormid on jätkuvalt minu lemmikud ja tuliselt särtsakad värvid ei jäta Õmblusmamslit, vaatamata tema soliidselt tagasihoidlikule olemusele kohe teps mitte külmaks. Pealegi tahtis suuremate tekkide valik minu Etsy poes pisut täiendust.

kaheksakand muster, lapitehnika, lapitekkide müük

Välja tuli aga nii, et kogu kupatus sobib suurepäraselt minu magamistuppa ja kohe kuidagi ei raatsiks maha ärida. Et nagu päriselt...sedapuhku lapitekk minule endale. Viimati juhtus selline erakordne sündmus 2010 aastal, kui elutoa diivan sai uue kuue.  Õmblusmamsel on klassikaline näide ilma kingadeta kingsepast ja viimasel ajal on koguni paremad hilbud hakanud kapist kaduma. Hiljem ilmuvad nad minu pisikese tütrekese kapist välja. Näikse, et tütrekene polegi enam nii pisikene. (Vaatasin, tekk on veel alles)

kirju lapitekk

Tekk ise on keskmisekasvuline ehk 210 x 155 cm suur ja voodikattele kohaselt tihetepitud. Ahjaa, muster ise on täiesti tavalise kaheksakanna ehk õnnetähe pisukene edasiarendus.

lapitekkide müük, kingitused juubeliks ja pulmadeks

11. nov 2019

Sügistähtedega lapitekk ning ilma nutitelefonita elu.

Ongi sujuvalt viimane sügiskuu kätte jõudnud. Taevas on hall, lehed langenud ja päike suvepealinna maha jätnud. Paras aeg lapitekkide õmblemiseks. Aga kui kõik ausalt ära rääkida, (millal, mis ja kellele) siis sai antud õnnetähekestega lapitekk valmis meisterdatud siis, kui looduses veidi enam sügisvärve oli. Ehh, küll see aeg ikka lendab ja kronoloogilisest tööde järjestusest blogis pole enam möhkugi järel.
Idee on pärit minu isa riiulist, süvanõukogudeaegse raamatu "Ahjud, pliidid, kaminad" esikaanelt. Muidugi mõista ei esitatud raamatukaant lapiteki kujul kuid ideede fragmendid varitsevad meid kõikjal. Mõni päev pruugib vaid pead keerata, kui jälle ideekild vastu vahib. Värvitoonid tellija soovide kohaselt tumepunase varjundid kombineerituna halliga ja lapiteki mõõdud 240 x 150 cm.
Tekk ise läks ühe noore neiu vastremonditud tuppa. Mõtelda vaid! Ei kingitudki nooblit nutiseadet vaid hoopis lapitekk!!

lapitekid müügiks

Aga olgu, ma võtan nüüd südame rindu, jänese saapasäärest ja teen ühe mainethävitava avalduse. Põhjuseks küsimus, et miks Õmblusmamsel koheselt ehk siis mõne minuti jooksul kirjale ei vasta. (Vastan ikka küll, kui parasjagu huugava arvuti taga olen) Nimelt on  E-Estis Õmblusmamsel see viimane fossiil, kiviaega langenud isend, kellel puudub nutitelefon. Väljaspool lauaarvuti nägemispiirkonda olen uuemast infovoost täielikult ära lõigatud. ( Küll on olemas ürgajast pärit nuppudega vana Nokia. Ilma ühegi äpita.) Noorem põlvkond, kes nüüd vapustatult toolile langes, võiks küsida, et kuidas ma siiani ellu olen jäänud. Pole nagu väga vigagi aga egas ma tea, kunas viimanegi elu nutitelefoni kolib ja minusugustel tagurlastel kõri kinni pigistatakse. Vaevalt, et siis Õmblusmamsli arvamust küsitakse. Mõnikord olen nüüdki dilemma ees, et kas poleks arukas see läikiv lutsukivi oma tasku soetada. Tuleb tunnistada, et pooltargumendid on täitsa olemas. Kui mitte märkida, et elu võib tõepoolest telefoni kolida ja ilma selleta jäävad maksud maksmata, bussipiletid ostmata ja mida kõike veel. Ärgem nii ekstreemseks mingem. Aga nutitelefon on tõepoolest väga mugav jupstükk igatmasti infole koheselt ligi pääsemiseks. Millal läheb buss... aga palun. Mis on selle söögikoha päevapraad... kohe otsime. Olen eksinud... ära mitte loodagi. Gps aitab hädast. Mitu kilomeetrit on maalt kuule... vaatan järele. Keegi soovib lapitekki....minul on!!! Mida sõi Eve lõunaks... no näed siis. Pilt fb.s juba olemas.  Ja kunagi ei tuleks mulle enam kirja, et kas te olete ikka kirja näinud. Pealegi on nutitelefon nagu head and shoulders: kolm ühes. Maksa maksud, halda sotsmeediakanaleid, tee pilte ja paiska kohe ilmarahvale vaatamiseks.
Aga nüüd siis vastuargumendid. Ka neid on, kui otsida maa alt ja maa pealt. Kõigepealt pragmaatiline argument: terve ja uus nutitelefon ning selle haldamine maksab raha. Aga edasi... Ilma nutitelefonitagi on internet mind mõnikord endasse imenud. Vaatamata raudsele tahtejõule olen end tabanud mingeid tobedaid uudiseid kerimas. Ma ei taha olla see memm, kes telefon peos, laternaposti vastu põrkab. Infot on niigi minu pisikese aju jaoks liiga palju ja uskumatult tore on ilma pideva kõllita suure süvenemisega tööd teha. Või siis tõmmatagi juhe seinast ja vaadata ilma ja inimesi. Nii ilm kui inimesed on palju põnevamad, kui arvata võiks. Inimeseloom on loodud elama looduses, mitte ninapidi infovoos ja mõni asi, kui Eve lõunasöök puutumatult mööda libiseb. Reeglina ei juhtu maailmas mitte midagi, mis vajaks minu pidevat nutitelefonis kükitamist. Küllap saavad õhtu jooksul kirjadki vastatud, sõpradega suheldud ning korraliku klaviatuuriga on minusugusel seda palju mugavam teha. Ehk olen ma asjatult süüdistanud inimesi kirjaoskamatuses ning mõtlematuses ja mõnikord on mõne totaka fb postituse või kommentaari taga hoopis nutitelefon, mis korrigeerimata sabaajumõtte koheselt, ilma omanikult küsimata, eetrisse paiskab?
Nõnna palju siis nutitelefonidest ning Õmblusmamsli suurest dilemmast. Kas olla kiirreageeriv e-tiiger või hoopis aeg-ajalt oma koopasse kaduv neandertallane.

Illustratsioon nr. 1. Kiviajast pärit Õmblusmamsel. Autor Elsa