18. aug 2020

Rännumehe lapitekk

 Rännumeest lapitekil muidugi ei ole. Või siis irooniaga pooleks: rännumehed pistis karuott juba nahka. Ainult hunnik telke jäi metsa alla vedelema. Positiivsema stenaariumi kohaselt on rännumehed kõik oma vigvamitesse varjunud ning pildistavad üksikut ringi uitavat karu. Olgu kuidas on, aga säärane tekimõte kummitas mind tükk aega, enne kui sain mahti ta kangasse valada. Õmblusmamsli rännukire materialiseerumine lapitekis sest rännukirg on tõesti suur. Kuna kaugematesse kohtadesse pääsemine on sel turbulentsel ajal keeruline (Kohale võib pääseda aga tagasi enam mitte) , siis kolistan oma jalgrattaga niisama ringi. Minu jaoks on niisama rattasõit 50 kilomeetri raadiuses Pärnu linnast ja lähikonnas on pooled teed juba läbi vändatud. Valmistun tõsisemateks väljakutseteks ning küpsetan lisaks lapitekindusele peas uut äriplaani. See oleks turismifirma nimega "Ivan Sussanin".

Pisike wikipeediline ülevaade Ivani tegevusest: Vene talumees Domino külast (Tänapäeval Sussanini rajoon Kostroma oblastis), kes 1613 aastal teejuhina juhatas vales suunasVenemaad rünnanud Poola-Leedu väed, päästes sellega lähistel elanud noore Vene tsaari Mihhail Romanovi.

 Õmblusmamsli rännutegevuse käigus on ilmnenud, et ära eksimine ei valmista mulle mitte mingeid raskusi ka kõige parima ettevalmistuse korral. Erinevalt Ivanist ei pea ma eksimiseks sugugi pingutama ja suudan lõdva randmega eksitada ka kõige kogenenumad rändurid. Kontrollitud! Sellele vaatamata olen nautinud iga oma reisi, et olla pärast pisut liivane. Minu pere ratsionaalsem pool arvab muidugi, et säärasele gurmee-ära eksimise teenusele suurt turgu ei ole. Kesse ikka tahab minna reisima kui alustamise koht ja aeg on teada kuid saabumine oleks teab kuidas ja millal iganes. Läbi häda olen ma siiski sihtpunkti ehk koju välja jõudnud. Muidu ei oleks neid lapitekilisi üllitisi ju sündinud ja mis siis ikka. Küllap tuleb lapitekkidega edaspidigi jätkata.

Rännumehe lapitekk

 Lapitekil endal on suurust 220 x 145 cm , on puhta puuvillane ja sobiks mõne ränduri voodile. 


2. juuli 2020

Mõnusalt mängutekke

Ja nii nad tapsidki meie blogi, ütleks vahva sõdur Šveik. Õmblusmamsel lisab, et kesse tegi, ise tegi. Eks siis tuleb eesliini töötaja kombel oma kallist kadunukest elustama hakata. Vahepeal on maailm lukku ja siis kuidagiviisi lukust lahti keeratud, viiruseks nimetatud tegelane on varitsenud inimesi nii pargis puu taga kui poes riiulite vahel, pööramata Õmblusmamsli tagasihoidlikule isikule siiski mitte mingit tähelepanu. Toimunud on nii maasika kui ka mõned muud sõjad kuid mamsel pole kasknud end mitte millestki kõigutada vaid südame rahus jätkuvalt õmmelnud, nii et massin kärssab.
Selle mänguteki puhul siin on jutt massina kärssamisest küll täiesti õigustatud. Nii suurt ning samal ajal nõnna paksu tekki pole ma enne teinud. Ok, kui minu ülimalt tubli õmblusmasin küll kräuksus ja oigas kuid teppis teki vapralt lõpuni, siis Õmblusmamsli käed ja kaelasooned ähvardasid küll kärssama hakata. 200 x 200 on mängutekina siiski minu võimete piir kuid tulemus oli vaeva väärt. Tellija jäi ka väga rahule ja ütles, et kõik tema kolm last armastavad öökulle väga. :)

lapitekkide müük

See, märksa tagasihoidlikuma suurusega mängutekk (130 x 130 cm) telliti minult Saksamaale, Berliini. Uhh, jõudis õnneks ka kohale! Mitte kõigi pakkidega pole sel kummalisel ajal nii hästi läinud. Tekile paluti midagi, mis sümboliseeriks Berliini, Londonit, Inglismaa päälinna udu ning reisimist nende kahe linna vahel. Selle veinipudeli sümboolsust ei oska ma selgitada kuid klient on Õmblusmamsli kojas kuningas...

põrandatekk, tegelustekk


Viimane mängutekike on tehtud sellepärast, et Õmblusmamslile tuli säherdune kirju liblika ja heinamaa tunne. Tunne ise oli tore ja tegemine mõnus. Mängutekk on 115 x 115 xm suur ning kogu protsess kõige puhtakujulisem tootearendus. Kui nüüd arendus mõne aja pärast lõpule jõuab, siis ehk tuleb turule ka mõnes teises värvitoonis kirjusid liblikaid. See on siis sedapuhku kõik ja Õmblusmamsel lubab mõne aja pärast uuesti kirjatööd üritada. 

lapitekkide müük

Avaldan Enele tänu blogi meelde tuletamast. :)

27. apr 2020

Jätkuvalt lapitekke

Teatan, et vaatamata erakorralistele oludele vehib Õmblusmamsel ikka ja veel lapitekke teha. Hoolimata tõsiasjast, et kogu progressiivne õmblejaskond maskide vorpimise peale üle on läinud. Tehti minulegi vastavateemalisi ettepanekuid aga siis nägin, et koguni Lilli Jahiloo on oma maskibrändiga välja tulnud. No mida siis veel mina.... Tegelikult mõtlesin, et ostaks õige ühe disainermaski. Ma ei saa oma sissetulekute juures mitte kunagi lubada Lilli Jahiloo kleiti aga vast mask tuleks välja...  Kui kunagi veel teatrisse pääseksin, siis seoksin ette.
Aga lapitekkidest. Alates oma eelmisest postitusest on õmblusmamsel valmis saanud tervelt 15 lapitekki ja siin on neist tühine osa.
Roosa lambateki kolmas õde alustas aprilli algupoolel teed Inglismaale ja jõudis ka , tänu taevale, kohale. Sedavastu samal ajal USA- sse teele pandud pakikene on kadunud kui mutiauku. Ei ole nüüd kõige paremad ajad väljamaaga äri ajamiseks.

roosa lamba lapitekk

Üks mõnusalt öine öökullitekk.


lapitekkide müük

Lustaka poni lapitekk sai tehtud sellepärast, et hing ihkas miskit särtsakat ja rõõmsameelset.


lapitekk lastele, Õmblusmamsel

Pilvelamba lapitekk. Kõik need tekikesed on 120 x 80 cm suured ja muidugimõista puuvillastest kangastest.

käsitöö tekid


11. märts 2020

Paar lapitekki ja ühte koma teist.

Õmblusmamsel on hätta jäänud. Pidevalt käib töötoas kibe toimetamine aga oma blogis loodu kohta miskit arukat kosta enam ei mõista. Võtame või selle mahedates toonides talulapse mänguteki. Minu veebruari suurteos. Nüüdseks olen seda disaini teinud juba kohe õige-õige-õige mitu. Järelikult, kui inimestele meeldib, oli hea idee. Ikka ja jälle kirjutatakse, et sooviks justnimelt sedasamust tekikest. Ja siis vaatab Õmblusmamsel oma kangavarud üle, leiab, et mitte ühtegi säärast kangast, nagu soovitud tekis, laos enam ei ole. Asendab, millega saab ja tekk tuleb samasugune kuid hoopis teine. Egas iga minu ideekillukesega nõndaviisi juhtu. Ma ise võin siin vaimustusest ruiata aga kauaoodatud edu vaid piilub kuu tagumiselt poolelt.

mängutekk, lapitöö

Või siis elevanditekike, mille alles äsja Tartusse Roosiaida käsitööpoodi saatsin. Eelmine elevant oli ära ostetud ja klient soovis samasugust. Täpselt samasugune see elevant eelmainit põhjusel muidugi ei tulnud, aga kui rahule jäädakse, siis kena kõik.

lapitekkide müük

Aga kui ma midagi suurt ja sügavat oma viienda elevanditeki kohta kosta ei mõista, siis tulen parem "kapist välja". Nimelt on mulle alati meeldinud oma jalutuskäikudel irduda inimestele määratud asfaltradadelt. On olnud kuidagi lahedam ja mõnusam. Hilistalvine idüll missugune, kui pisut teelt kõrvale astuda!


Aga nagu ikka saab nii nutta kui naerda, on nii head kui halba. Mõnikord on mul tunne, et Pärnu linna uus lipp on pilliroorootsu külge takerdunud õhuke kilekott. Ja korra näis, et laine oli üle miski tundmatu surnuaia rullunud ning kõik kalmuküünlad sellesamusesse idüllilisse mereäärsesse paika kandnud. Klaas- ja plastikpudelitest, igatmasti pakenditest ja kiletükkidest ei maksa rääkidagi. Kannatas Õmblusmamsel kuniks kannatas sest India rannale omane laga on Pärnus siiski kole vaadata. Mõtles, et normaalne inimene kõnnib kenasti klanitud asfaldil, mitte ei konda kusagil rupsikus kus kaldale uhatud plastpudel silma riivab. Ja lõpuks moodustas anonüümsete prügikoristajate klubi. Esiti tundus mulle, et klubis on vaid kaks liiget: minu süda ja hing. Aga mida edasi, seda suuremaks näikse nende anonüümsete arv kasvavat. Üks tubli noormees sattus oma suure saagiga suisa kohalikku ajalehte.
Anonüümsete prügikoristajate klubi liige on väga lihtne olla. Liikmemaksu ega registreerimist pole vaja. Piisab, kui loodusesse minnes pista taskusse kotike, sääl vedelev plast ja klaas kotikesse pista ja see loodusest välja viia. Mõnikord on isegi kotikesed loodusest vabalt saadavad. Suure laga olemasolul johtuda põhimõttest, et ka -1 plastpakendit on parem kui + 1. Oluline on vaid mitte küsida küsimust, et mis mina prügi maast üles võtmise eest saan ja las keegi teine..., riik..., kes prügi maha viskas.... koristab. Tööpõld on lai! Selle kotikese täitmiseks kulus mul säälsamas idüllilises mereäärses paigas 5 minutit ja 10 meetrit.



18. veebr 2020

Reisikiri Gruusiast, Kutaisi linnast ja veidi kaugemaltki

Kui arvata, et ma päevadekaupa ainult õmblemisega tegelen, siis täpselt nii ongi. Sellepärast on mõnikord harva-harva üüratumalt värskendav sattuda mujale, kui õmblustuppa. Nonäiteks minna reisima. Egas ma iseenese tarkusest polekski kusagile sattunud aga laps ütles, et lähme ja Õmblusmamsel on juba piisavalt vana, et lapse sõna kuulata.
Seega: pisuke reisikiri Kutaisist, Gruusia suuruselt teisest linnast kuhu viib Tallinnast otselend. Eks see otselend ja soodsad piletid olidk põhjuseks, et keset talve Gruusiat väisata.
Kus ööbida: Kutaisi on triiki täis suuremaid ja väiksemaid öömajasid.  Mingi hetk näitas hingekompass väikese ja armsa poole ja Guest house Hello seda kõike oligi. Rahulik kohake. Mõistetakse inglise keelt. On köögi kasutamise võimalus, pakutakse hommikusööki ning  aidatakse transpordiga. Päris kesklinn oli väikese jalutuskäigu kaugusel. Meie hotellidega võrreldes vägagi odav. Koha omanikeks on külalislahke, noor Gruusia pere.



Mida vaadata: Ilmataat kostitas meid üheainsa kevadise päevakesega ning ülejäänud aeg oli kliima mõttes väga kodune. Eks siis tuligi seda ainumast päevakest kasutada ja mägedesse viis me tee. Mäed ise on sõna otseses mõttes luulelised.
Martvili kanjon:


Mõningase lisakopika eest viis kohalik paadimees jõele sõitma.



Okatse kanjon: Imelised vaated aga kõrgusekartlikele ei soovita. Seesamune metallist ja läbipaistev rada rippus üsnagi jubedalt maa ja taeva vahel. Õnneks ei kartnud Õmblusmamsel ei hunti ega tonti.


Ja nõndaviisi võiks lõputult jätkata loodusvaadetega talvisest Gruusiast


Aholgu, veel üks.


Prometheuse koobas: See "Prometheus" on  grusiinide promotrikk Ühtegi Prometheust pole säälkandis nähtud aga mõni troll võis kindlasti kunagi selles kohas sündida. Väga võimas koobas, mille üldpikkus on 11 km ja suurim sügavus 40 meetrit allapoole merepinda. Sileda tee ja valgusmängudega turistirada on kõigest üle kilomeetri kuid igati vaatamist väärt.


Meie võtsime järgmisel päeval ette veel spaakülastuse Kutaisile lähedal asuvas Tskaltubo linnas kuid sellist elamust ma talvisel ajal kindlasti ei soovita. See spaa oli pisut nagu nõukaaegne sanatoorium oma uhke kuid veidi laguneva hoone ning traditsiooniliste protseduuridega. "Mehed ei nuta " film tuli meelde. Paraku ei ole spaakultuur veel niipalju Gruusiasse jõudnud, et nad oleksid oma sanatooriumi kempsu soojaks kütnud. Või õigemini, küte puudus täielikult, oli külm kui hundilaudas ja kambri kasutamine pärast mudaravi mitte just kõige tervistavam. Siiani nohutan. Nagu ma hiljem uurisin, ongi Tskaltubo endine sanatooriumitelinn, milledest tänapäeval suurem osa maha jäetud ning lagunevad.

Aga paar sõna ka Kutaisist endast. Oli see nüüd paar päeva kestvast vihmasajust, aga linn ise jättis veidi räämas mulje. Pole viriseda, sest suuremad rännusellid teavad, et Eestiga võrreldes on väga paljud kohad tuntavalt enam räämas ja prügised. Gruusia inimesed olid ülimalt sõbralikud ja abivalmid kuid mitte ebameeldivalt pealetükkivad. Pribaltika ajas nad suisa leili. Igal võimalikul ja võimatul juhul kraamiti välja veinipudel, et kalleid külalisi kostitada. Liiklus on kohutav ja ühtlane signaalidemeri isegi mäe otsa kuulda. Ülekäiguraja ees ükski auto vabatahtlikult ei peatunud ning tuli ise võimalikult ülbe näoga sõiduteele astuda. Reeglina tegime seda kohalikest inimestest koosneva grupi varjus. Väljas söömine, taksosõit ja muud Gruusias toodetud kaubad meie mõistes odavad. Linnas sees annab kõigeni, mis vaatamist väärt, jala jõuda aga väljapoole pääsemiseks ei leidnud me muud lahendust, kui takso. Mingi ühiskondlik transport küll liikus kuid vaid linnaelanikele arusaadavatest punktidest ning aegadel. Kohvikutes rääkisid kõik nooremapoolsemad teenindajad inglise keelt kuid tublisti tuli kasuks vene keele oskus. Ilma oleksid paljud eredad hetked olemata olnud. Minusugusele haleda südamega mamslile valmistas meelehärmi kodutute koerte rohkus. Üks sai küll tänutäheks giiditeenuse eest tubli tüki vorsti aga mõnele koerasõprade mtü-le oleks sääl rohkem kui rubla eest tööd. Kodutuid inimesi sedavastu märgata ei olnud, ja meie taksojuhi sõnul kuritegevus väga väike.



 11. sajandist pärit Bagrati katedraal mille juurest avanevad kaunid vaated linnale. Ühtlasi on sääl ka suurem uulitsakoerte kogunemiskoht.


Läbi Kutaisi linna voolab Rioni jõgi. Muidu väga maaliline jõeke ja ehk tekib sinna paarikümne aasta pärast ka jõeäärse promenaadi nime kandev rajake. Antud ajahetkel oli kallas kas täis ehitatud või tühermaa.



Turg oli üks ehe ja ehtne koht. Need imelikud vorstilaadsed asjad on Gruusia maiustused, mis koosnevad pähklitest ning ollusest, mida mina nimetaksin mahlanahaks. On väga maitsvad.


Kutaisi botaanikaaed oleks sumeda suveilmaga kaunikesti kaunis. Sissepääs maksis meite rahas umbes 30 senti. Jõudsime kohale pimeduse hakul kuid säälse vaatamisväärsuse, vana tamme sisse ehitatud ühemehe-kiriku, nägime siiski ära.


Sedaviisi võiks jätkata lõputult. Järelikult aeg lõpetada ja õmblusmasinalt tolm pühkida. :)