8. apr 2019

Kolmnurgakatsetused

Tükk aega olen arvanud, et kolmnurk küll minu teema ei ole. Aga on ja isegi väga. Miks ma muidu neid kolmnurgatekke kohe kolm tükki järjest valmis õmblesin. Iga nurga jaoks üks.
Halli-sinisekirju lapitekk ajatult moodsate, suisa klassikaliste brontosaurustega. Suurus 130 x 100 cm

Lapitekk beebile

Mannavahuroosa ja üliromantiline kolmnurkne öökullitekk. Suurus 130 x 100 ja puuvillase vatiiniga.

roosa lapitekk lastele

Tiheda kuusemetsa ja karumõmmi lapitekk. Ka see on titamõõtu. 100 x 100 cm ning puhtalt puuvillane. Kõik need tekikesed otsivad oma beebit.

karumõmmiga lapitekk


Tegelikult oli tekiteol peale katsetuste veel üks põhjus: oli aega teha. Nüüd enam paraku ei ole, sest Õmblusmamsel siirdus mõneks ajaks palgatööle. Lugege: vabamüüki ei õmble paar kuud midagi kuid tellimused rõõmustavad mind endiselt. Oma lapitekiputkat kinni ei pane ning on käimas sotsiaalne eksperiment: kas ja kuidas on võimalik peale tööd veel tööle minna.
Miks, on arvatavasti kõikidele käsitöölistele üsna hästi teada. Lappidega mässamine pakub küll hulganisti tegemisrõõmu kuid üsna napilt äraelamisvõimalusi. Nimelt ei ole ma ikka veel õppinud toituma kangastest et neist ära elada. Puuvillane kulub lapitekkidesse, villast liigub mul üsna vähe ning sünteetikat ei suuda seedida. Vorsti, leiva ja uute susside ostmist firma rahade eest on raamatupidamises keeruline põhjendada. Ka ei ole tekkinud hambaaugu lappimine vist kulukõlbulik. Lohutuseks võib ütelda, et on olemas palju hullemaid hobisid kui lapitekindus. Ma suudan vähemalt oma kangaostud tasa teenida aga näiteks need, kes langevarjusporti harrastavad.... või siis hobi korras surfavad. Osta kallis varustus ja siis mine ka veel kusagile...  Lootus on, et OÜ Õmblusmamsel turundaja ärkab suve keskel talveunest ja siis saab uuesti kutseliseks hakata. 

5. märts 2019

Isamaaline pildikene.

See pildikene on pühendatud Balti keti kolmekümnendale aastapäevale. Juba 30 aastat tagasi! Kohutav, kuidas aeg lendab!
Aga alustada tuleks sellest, et lõuna-Eestis on ikka ühed ülimalt tragid lapinaised. Vaevu sai "Lapivaip 100"  lõppeda kui juba uus koostegemine soolas. Seekord, koos lätlaste ja leedukatega, lapiline "Balti kett"  Eesti jaoks ülimalt olulise sündmuse meenutuseks.
"Iga osaleja valmistab vabalt valitud tehnikas väikese lapitöö endast või sõpradest meenutamaks Balti ketti". Vat nii oli kirjas. Mille peale tundis Õmblusmamsel suisa ühiskondlikku kohustust osa võtta.

lapitehnika, lapitöö

Aga nüüd väike juhend minu üllitise lugemiseks. Kujutasin seda, mida mäletan. Tookord olin ma veel üsna noor tütarlaps ning Balti ketis seisin koos oma ema, isa ja sõbrannaga. See sagris juustega neiukene olen mina. Pärnakad jaotati linna ja Läti piiri vahele ning meie seisime ilmselt natukene peale Tahkurannat. Eriti hästi on mul meeles bussisõit sest too püsis vaevu koos, oli punane ning liikus nagu tigu. Küllap korjati rahva vedamiseks kokku kõik vähegi elus olevad liikurvahendid. Bussi aknast lehvis uhkelt meie oma trikoloor. Nende lippude ja lipukestega olid üsnagi omamoodi lood. Nimelt neid ei olnud. Otse loomulikult ei olnud, sest aasta oli 1989  Küll aga oli eestlasele nutikust ning näpuosavust kapaga antud. Mida ei olnud, tuli teha. Meie maja esimene sini-must-valge sai kokku õmmeldud Lätist ostetud voodrikangastest.  Aga kes siis veel minuga Balti ketis seisid? Palju lugenud targad inimesed, prillid peas, seisid ühes rivis ennast piduehteisse sättinud kaunite naistega. Naised nägid välja nagu kirjud liblikad.  Kamp eriti teravaid pliiatseid, kes vahelduseks vahvlilavka püsti panid. Ja isegi kolhoosiesimeestest vanad kalad olid välja ujunud ja omale rahvuslikud tiivad selga sättinud. Kõik Eestimaa laululinnud olid nokad lahti teinud ning kõlasid kaunimad laulud ja eestlane olla ei häbenetud, vaid oli uhke ja hea. Üldse oli tarkade ja isamaaliste inimeste, julgete sõnade ning veel julgemate tegude aeg. Lajatati ikka mõnuga, et peatage Lasnamäe ja tänavate tõmbetuules liigub sihitult migrant. Poliitkorrektsus oli mõneks ajaks unustatud ning niinimet korrektsusega ja solvamishirmuga  poleks Eesti Vabariiki kunagi sündinud.
Nagu ma mäletan, oli tagasitee kohe eriti lahe. Laululindude juhatusel täitsid kirjud liblikad, prillidega erudiidid, kivipesuteksades teravad pliiatsid ning vanad kalad tigubussi isamaaliste lauludega. 


26. veebr 2019

Veebruari endaleõmblemine. Kevadise aksendiga seljakott.

Oh häda, minu vana seljakott läks katki! Mõni ime, pärast viiteteist aastat tublit teenistust. Aga milleks minusugusele mamslile seljakott? Kasvõi selleks, et käed ja jalad laiali, talvistel jääteedel balansseerida. Või mõnikord ongi nõnda palju kompse, et osad tuleks selga laduda. Ja tõukerattaga sõita ei saaks, kui noobel ridikül näpu otsas kõlgub. Otsus lihtne ja loogiline: tuleb õmmelda uus.

lapitehnika, lapitöö

Aga edasi ei läinud sugugi nii lihtasalt. Aus oleks mainida, et see kotike oli peaaegu kõige keerulisem õmblemine üleüldse. Kuju ja õmblustehniliste küsimustega oli asi üsna selge, aga see disain!!! Millist värvi, määrastest kangastest, lapilist või mittelapilist. Kui pähe tulvab 20 võimalikku või võimatut ideed, aga minule oli vaja esialgu ainult ühte kotti. Vana kott oli järjest enam luitunud oranž aga oranžid märsid ei pruugiks ju minu stiiliks kujuneda. Kui teha midagi pruuni, sinist, kollast..... vikerkaarevärvi. Tervest kangast saaks kiiremini aga lapiline oleks põnevam... Kui teha kott nagu punastest tellistest laotud... või nagu paekivist. Maru romantiline oleks roosiga kotike. Miks ma diskrimineerin võilille või maltsa?  Oo, aga kärbes, sitasitik, heinaritsik...haamer ja alasi, sirp ja vasar...  Pärast paari päeva hingepiinu, hakkas mul juba uni ning söögiisu kaduma. Kujutasin ette, kuidas vaene mamsel läheb psühholoogi juurde, viskab voodile pikali (nagu filmis) ja alustab: muidu on kõik hästi, aga sundmõtted minu uuest seljakotist piinavad mind koledasti ja ei lase elada, kohe mitte ei tea, millist teha...


Lõpeks lahenes kõik õnnelikult ning tablette võtma ei hakanud. Halle mööblikanga tükke oli mul kõige rohkem ja pimevalikul sattus näppu Jaapani lapitöö raamat. Kotikese klapil oleva mustri nimi on Sakura ehk kirsipuu õis. Kirsipuude õitsemise aeg on minu arvates aasta kauneim ning vahelduseks võiksid mõned õied ka rohelised olla. 

14. veebr 2019

Peaaegu klassikaline lapitekk

Peaaegu klassikaline lapitekk sünnib siis, kui tuline tahe põrkub kokku suurepärase võimalusega. Õnneks sünnib siis tavaliselt lapitekk, mitte muhk pähe. Selgitan lähemalt. Juba tükimat aega on mul olnud kange tahtmine õmmelda lapitekk täiesti tavalises palkmaja tehnikas. Eelmainit tehnika on minu jaoks kui lapitöö käilakuju, kõige klassikalisem klassika, ilmselt sai sellest asi alguse. Ja kujutada pilti! See siin on minu esimene palkmaja võtetega lapitekk kui keskosas olevat pula-mula mitte arvestada. Ma ei saa ju ometi tervet lapitekki ühte moodi teha.
Tahtmine läks järjest tulisemaks ning, nagu klaver põõsast, ilmus välja Milvi, kes soovis oma sugulasele kinkida lapiteki. Sellise suure, rahvusliku ning pisut särtsakama.Sugulane ise on meesterahvas, armastab surfata ning elab Havail. Jajah, justnimelt Havail! Esimene hirm oli see, et kas säärases kohas elutseval ning surfamist armastaval meesterahval üleüldse voodi on, kuhu lapitekk laotada.  Aga oh õnne, pidavat olema!  Peale surfilaua olevat tal ka ameeriklannast naine, kodu ning küllap siis ka voodi. Uhh, milline kergendus! Havai on vaieldamatult eksootika top kolme seas, kuhu Õmblusmamsli lapitekil on au sattuda.

palkmaja tehnika

Edasi käis asi lihtsalt sest palkmaja tehnika idee oli kui vääramatu jõud, mis lihtsalt pidi lapitekiks saama. Särtsakas on see tekike kohe kindlasti. Samas ka eestlaslikult rahulik. Millegipärast tundub mulle, et isegi ääriveeri rahvuslik. Teab miks, tuletab see tekike mulle Kihnut meelde.

palkmaja tehnika, lapitehnika

Lapitekk sai 180 x 230 cm suur ja taganpoolt ülimalt südamlik.

palkmaja tehnika

4. veebr 2019

Jaanuari endaleõmblemise päev: Vanaema võimas vammus ehk vanade kampsunite taaskasutus.

Kõigepealt proloog: Minu sõbranna Kadri andis mulle hääd nõu iga kuu 2019 aasta jooksul enesele midagi õmmelda. Kohe võttagi üks endaleõmblemise päev. Arukas on hääd nõu kuulda võtta ning 12 uut riidetükki aastas on märksa parem kui mitte midagi. Pärast kutseliseks lapitehnikuks hakkamist kippus skoor selle suure mittemidagi poole kalduma aga mittemidagigit selga panna pole sünnis ja sooja tema ei anna.  Mine või kampsunit poest ostma. Vuih!!!

lapitehnikas rõivad

Edasi väike õiendus: mina isiklikult pole jätkuvalt "vana" tiitlit oma emaduse ette saanud. Vastne vammus on kokku pandud minu kangest kudujast vanaema tehtud kampsunitest. Tema ampluaa ulatus nii haapsalu rätikutest kuni pitsiliste kinnasteni. Selle hulka suur kuhi kampsuneid. Kui ise ei mõista nii käbedalt varrastega vehkida, tuleb kasutada olemas olevat. Pealegi, ega antud valikust ükski kampsik originaalkujul kanda sündinud. Ühte oli juba vanaema eluajal kodanik koi mekkinud. Teine oli äratuntavalt vanamutilõikeline. Eks vanaema oli ka üsna vana, kui selle kampsuni kudus. Kolmas ja neljas olid minu varase neiupõlve pidukampsunid aga mina ise olin otsustanud vähekene laiusesse edeneda. Pärast vanutamist ei mahtunud nad isegi minu pisemale selga.Viiendaks ei pane korralik lapitehnik mitte midagi puruks hakkimata ja uuesti kokku õmblemata selga. Kuuendaks oli vanaema täiesti teadlik minu tekstiilitükeldamisekirest ja küllap on tal sääl teises ilmas hea meel, et tema näputöö taaskasutusena edasi kestab.

vanade kampsunite taaskasutus

Vammuseloome inspiratsiooni sain  Katre Arulalt ning tema õmmeldud kampsik asub ajakirja "Käsitöö" poolt välja antud raamatus: "Hingekirjad".