5. märts 2019

Isamaaline pildikene.

See pildikene on pühendatud Balti keti kolmekümnendale aastapäevale. Juba 30 aastat tagasi! Kohutav, kuidas aeg lendab!
Aga alustada tuleks sellest, et lõuna-Eestis on ikka ühed ülimalt tragid lapinaised. Vaevu sai "Lapivaip 100"  lõppeda kui juba uus koostegemine soolas. Seekord, koos lätlaste ja leedukatega, lapiline "Balti kett"  Eesti jaoks ülimalt olulise sündmuse meenutuseks.
"Iga osaleja valmistab vabalt valitud tehnikas väikese lapitöö endast või sõpradest meenutamaks Balti ketti". Vat nii oli kirjas. Mille peale tundis Õmblusmamsel suisa ühiskondlikku kohustust osa võtta.

lapitehnika, lapitöö

Aga nüüd väike juhend minu üllitise lugemiseks. Kujutasin seda, mida mäletan. Tookord olin ma veel üsna noor tütarlaps ning Balti ketis seisin koos oma ema, isa ja sõbrannaga. See sagris juustega neiukene olen mina. Pärnakad jaotati linna ja Läti piiri vahele ning meie seisime ilmselt natukene peale Tahkurannat. Eriti hästi on mul meeles bussisõit sest too püsis vaevu koos, oli punane ning liikus nagu tigu. Küllap korjati rahva vedamiseks kokku kõik vähegi elus olevad liikurvahendid. Bussi aknast lehvis uhkelt meie oma trikoloor. Nende lippude ja lipukestega olid üsnagi omamoodi lood. Nimelt neid ei olnud. Otse loomulikult ei olnud, sest aasta oli 1989  Küll aga oli eestlasele nutikust ning näpuosavust kapaga antud. Mida ei olnud, tuli teha. Meie maja esimene sini-must-valge sai kokku õmmeldud Lätist ostetud voodrikangastest.  Aga kes siis veel minuga Balti ketis seisid? Palju lugenud targad inimesed, prillid peas, seisid ühes rivis ennast piduehteisse sättinud kaunite naistega. Naised nägid välja nagu kirjud liblikad.  Kamp eriti teravaid pliiatseid, kes vahelduseks vahvlilavka püsti panid. Ja isegi kolhoosiesimeestest vanad kalad olid välja ujunud ja omale rahvuslikud tiivad selga sättinud. Kõik Eestimaa laululinnud olid nokad lahti teinud ning kõlasid kaunimad laulud ja eestlane olla ei häbenetud, vaid oli uhke ja hea. Üldse oli tarkade ja isamaaliste inimeste, julgete sõnade ning veel julgemate tegude aeg. Lajatati ikka mõnuga, et peatage Lasnamäe ja tänavate tõmbetuules liigub sihitult migrant. Poliitkorrektsus oli mõneks ajaks unustatud ning niinimet korrektsusega ja solvamishirmuga  poleks Eesti Vabariiki kunagi sündinud.
Nagu ma mäletan, oli tagasitee kohe eriti lahe. Laululindude juhatusel täitsid kirjud liblikad, prillidega erudiidid, kivipesuteksades teravad pliiatsid ning vanad kalad tigubussi isamaaliste lauludega. 


26. veebr 2019

Veebruari endaleõmblemine. Kevadise aksendiga seljakott.

Oh häda, minu vana seljakott läks katki! Mõni ime, pärast viiteteist aastat tublit teenistust. Aga milleks minusugusele mamslile seljakott? Kasvõi selleks, et käed ja jalad laiali, talvistel jääteedel balansseerida. Või mõnikord ongi nõnda palju kompse, et osad tuleks selga laduda. Ja tõukerattaga sõita ei saaks, kui noobel ridikül näpu otsas kõlgub. Otsus lihtne ja loogiline: tuleb õmmelda uus.

lapitehnika, lapitöö

Aga edasi ei läinud sugugi nii lihtasalt. Aus oleks mainida, et see kotike oli peaaegu kõige keerulisem õmblemine üleüldse. Kuju ja õmblustehniliste küsimustega oli asi üsna selge, aga see disain!!! Millist värvi, määrastest kangastest, lapilist või mittelapilist. Kui pähe tulvab 20 võimalikku või võimatut ideed, aga minule oli vaja esialgu ainult ühte kotti. Vana kott oli järjest enam luitunud oranž aga oranžid märsid ei pruugiks ju minu stiiliks kujuneda. Kui teha midagi pruuni, sinist, kollast..... vikerkaarevärvi. Tervest kangast saaks kiiremini aga lapiline oleks põnevam... Kui teha kott nagu punastest tellistest laotud... või nagu paekivist. Maru romantiline oleks roosiga kotike. Miks ma diskrimineerin võilille või maltsa?  Oo, aga kärbes, sitasitik, heinaritsik...haamer ja alasi, sirp ja vasar...  Pärast paari päeva hingepiinu, hakkas mul juba uni ning söögiisu kaduma. Kujutasin ette, kuidas vaene mamsel läheb psühholoogi juurde, viskab voodile pikali (nagu filmis) ja alustab: muidu on kõik hästi, aga sundmõtted minu uuest seljakotist piinavad mind koledasti ja ei lase elada, kohe mitte ei tea, millist teha...


Lõpeks lahenes kõik õnnelikult ning tablette võtma ei hakanud. Halle mööblikanga tükke oli mul kõige rohkem ja pimevalikul sattus näppu Jaapani lapitöö raamat. Kotikese klapil oleva mustri nimi on Sakura ehk kirsipuu õis. Kirsipuude õitsemise aeg on minu arvates aasta kauneim ning vahelduseks võiksid mõned õied ka rohelised olla. 

14. veebr 2019

Peaaegu klassikaline lapitekk

Peaaegu klassikaline lapitekk sünnib siis, kui tuline tahe põrkub kokku suurepärase võimalusega. Õnneks sünnib siis tavaliselt lapitekk, mitte muhk pähe. Selgitan lähemalt. Juba tükimat aega on mul olnud kange tahtmine õmmelda lapitekk täiesti tavalises palkmaja tehnikas. Eelmainit tehnika on minu jaoks kui lapitöö käilakuju, kõige klassikalisem klassika, ilmselt sai sellest asi alguse. Ja kujutada pilti! See siin on minu esimene palkmaja võtetega lapitekk kui keskosas olevat pula-mula mitte arvestada. Ma ei saa ju ometi tervet lapitekki ühte moodi teha.
Tahtmine läks järjest tulisemaks ning, nagu klaver põõsast, ilmus välja Milvi, kes soovis oma sugulasele kinkida lapiteki. Sellise suure, rahvusliku ning pisut särtsakama.Sugulane ise on meesterahvas, armastab surfata ning elab Havail. Jajah, justnimelt Havail! Esimene hirm oli see, et kas säärases kohas elutseval ning surfamist armastaval meesterahval üleüldse voodi on, kuhu lapitekk laotada.  Aga oh õnne, pidavat olema!  Peale surfilaua olevat tal ka ameeriklannast naine, kodu ning küllap siis ka voodi. Uhh, milline kergendus! Havai on vaieldamatult eksootika top kolme seas, kuhu Õmblusmamsli lapitekil on au sattuda.

palkmaja tehnika

Edasi käis asi lihtsalt sest palkmaja tehnika idee oli kui vääramatu jõud, mis lihtsalt pidi lapitekiks saama. Särtsakas on see tekike kohe kindlasti. Samas ka eestlaslikult rahulik. Millegipärast tundub mulle, et isegi ääriveeri rahvuslik. Teab miks, tuletab see tekike mulle Kihnut meelde.

palkmaja tehnika, lapitehnika

Lapitekk sai 180 x 230 cm suur ja taganpoolt ülimalt südamlik.

palkmaja tehnika

4. veebr 2019

Jaanuari endaleõmblemise päev: Vanaema võimas vammus ehk vanade kampsunite taaskasutus.

Kõigepealt proloog: Minu sõbranna Kadri andis mulle hääd nõu iga kuu 2019 aasta jooksul enesele midagi õmmelda. Kohe võttagi üks endaleõmblemise päev. Arukas on hääd nõu kuulda võtta ning 12 uut riidetükki aastas on märksa parem kui mitte midagi. Pärast kutseliseks lapitehnikuks hakkamist kippus skoor selle suure mittemidagi poole kalduma aga mittemidagigit selga panna pole sünnis ja sooja tema ei anna.  Mine või kampsunit poest ostma. Vuih!!!

lapitehnikas rõivad

Edasi väike õiendus: mina isiklikult pole jätkuvalt "vana" tiitlit oma emaduse ette saanud. Vastne vammus on kokku pandud minu kangest kudujast vanaema tehtud kampsunitest. Tema ampluaa ulatus nii haapsalu rätikutest kuni pitsiliste kinnasteni. Selle hulka suur kuhi kampsuneid. Kui ise ei mõista nii käbedalt varrastega vehkida, tuleb kasutada olemas olevat. Pealegi, ega antud valikust ükski kampsik originaalkujul kanda sündinud. Ühte oli juba vanaema eluajal kodanik koi mekkinud. Teine oli äratuntavalt vanamutilõikeline. Eks vanaema oli ka üsna vana, kui selle kampsuni kudus. Kolmas ja neljas olid minu varase neiupõlve pidukampsunid aga mina ise olin otsustanud vähekene laiusesse edeneda. Pärast vanutamist ei mahtunud nad isegi minu pisemale selga.Viiendaks ei pane korralik lapitehnik mitte midagi puruks hakkimata ja uuesti kokku õmblemata selga. Kuuendaks oli vanaema täiesti teadlik minu tekstiilitükeldamisekirest ja küllap on tal sääl teises ilmas hea meel, et tema näputöö taaskasutusena edasi kestab.

vanade kampsunite taaskasutus

Vammuseloome inspiratsiooni sain  Katre Arulalt ning tema õmmeldud kampsik asub ajakirja "Käsitöö" poolt välja antud raamatus: "Hingekirjad".

22. jaan 2019

Karumõmmi lapitekk

Karumõmmi lapitekk on üsna värske ehk siis selleaastane töö. Teki loomise algandmed: põnn saab talvel aastaseks, on punapea ning meeldivad karud. Seejärel kraamisin sahtlist välja oma seitsmenda meele, mida kasutan spetsiaalselt tellimustekkide loomiseks. Kõigepealt alustasin karust. See pidi olema ikka tõsine kuusemetsakuningas, mitte mingi lihtne mõmmik. Ja kuna talv ning külm, kannab karu uhkelt mütsi ja salli. On, kellest eeskuju võtta, kui tekib soov riidesse pannes natukene mütside-sallidega kakelda. Meie peres tekkis küll aeg-ajalt selliseid kaklusi. Tekk ise on pisukese kasvuruumiga ning värvigammaks klassikalised lustaka punapea toonid.

karuga voodikate, lapitehnika

Ja minu arvates töötas tekiloome seitsmes meel väga hästi. Ka tekiomaniku emme arvas, et lapitekk oleks nagu põnnile loodud.