23. mai 2019

Lapitekk kitsega all paremas nurgas.

Lubage esitleda, minu maikuu suurteos. Suurteos tegelikult küll niiväga suur ei ole, kõigest 120 x 140 cm, kuid sedaenam nuputamist nõudev. Kui teki tellija mulle kirjutas, et punane ja must, kargas esimesena pähe Hispaania härjavõitlusja ja flamenko. Olukorda mahendas muidugi halli ning valge lisamine ning loodusmotiivid. Sellele vaatamata ma muudkui mõtlesin ja mõtlesin...  ja ilmaasjata mõtlesin.
Juhtus täiesti klassikaline hetk. Või vähemalt mõned loovvaimud kirjeldavad seda kui klassikat ning magavad, sketširaamat kaisus. Idee kangastus mulle öösel.
Siin on kaks võimalust. Kas sa tudud rahulikult edasi ning hommikul, üles ärgates, hõljub su kupli all õrn ning imeline idee nagu vastsündinud liblikas. Teine võimalus on üles ärgata ning kogu ülejäänud aja rähelda küljelt küljele ning mõtleda, et jumala eest ideed ära ei unustaks. Kuidagi narr on kell kaks öösel voodist karata ning lapiteki lappe arvutama hakata.
Mina valisin muidugi teise variandi ja arvatavasti olen seetõttu oma ajutise palgatöökoha kõige laiemalt haigutav tööline.

lapitekkide müük


Oleksin ma teadnud, et lapiteki omanik on hobusekasvataja, saanuks alla paremasse nurka hoopis hobuse manada. Aga õnneks sobis kits ka suurepäraselt ning miks mitte peale hobuste ka kitsi kasvatada.


6. mai 2019

Paras ports beebitekke


Vaatamata üüratule töökoormusele olen ma suutnud oma lapitekinduses üllatavalt produktiivne olla. Isegi imestan. OÜ Õmblusmamslil on ikka vägevalt vintske õmbleja. Aprilli jooksul viis lapitekki ja  üks seelik. Pole paha! Tõsi, viiest kolm on üsna pisikesed kuid tegemine seegi. Tellimustöökene roosa koerakesega.

lapitekkide müük

Taevasinine koerake Tartu Roosiaida käsitööpoodi.

lapitehnika

Ja sinnasamasse ka suviste lilleväljade rebasetekk. Roosiait on antud hetkel ainus pood, kus Õmblusmamsli toodangut reaalselt näha ja katsuda saab. Kui mõni tekike omaniku leiab, siis vuristan uue asemele. Nägemisvõimalusi peaks aga netiavarus piisavalt pakkuma.

lapitekkide müük

Kõik tekikesed 90 x 80 cm suured, puuvillasest kangast ning mahulise vatiiniga. Ja egas rohkem ei mõistagi midagi lisada. Hakka või blogis poliitikast kirjutama sest teadjamad teadsid rääkida, et too olla hoopis kuumem teema kui lapitekid ja selle peale pidid lugejad nagu kärbsed moosi peale kohale lendama.


Tänu võrokatele sain hää kõhutäie naerda. Tänu lõunaeestlastest suguvõsale saan mina sellest keelest üsna kenasti aru. Erinevalt kaasaehsest estinglichist. Kuulen mina raadiost, et kõrgelt erudeerit filmimees räägib kuidas tema film nüüd topis on. Küll mina mõtlesin, kuidas saab film topis olla. Peab see vast sant film olema, et kohe eos topiseks kuulutatakse ning kes küll filmi täis toppis. Minu teada on topis see klaassilmadega loomanahk, kes õlgi täis topitud. Siis aga sain aru, et jee, film on on the top, oh my god. Kui see "suržik" siin edasi areneb, saab minusugune varsti ainult "Prillitoosi" saatest aru

8. apr 2019

Kolmnurgakatsetused

Tükk aega olen arvanud, et kolmnurk küll minu teema ei ole. Aga on ja isegi väga. Miks ma muidu neid kolmnurgatekke kohe kolm tükki järjest valmis õmblesin. Iga nurga jaoks üks.
Halli-sinisekirju lapitekk ajatult moodsate, suisa klassikaliste brontosaurustega. Suurus 130 x 100 cm

Lapitekk beebile

Mannavahuroosa ja üliromantiline kolmnurkne öökullitekk. Suurus 130 x 100 ja puuvillase vatiiniga.

roosa lapitekk lastele

Tiheda kuusemetsa ja karumõmmi lapitekk. Ka see on titamõõtu. 100 x 100 cm ning puhtalt puuvillane. Kõik need tekikesed otsivad oma beebit.

karumõmmiga lapitekk


Tegelikult oli tekiteol peale katsetuste veel üks põhjus: oli aega teha. Nüüd enam paraku ei ole, sest Õmblusmamsel siirdus mõneks ajaks palgatööle. Lugege: vabamüüki ei õmble paar kuud midagi kuid tellimused rõõmustavad mind endiselt. Oma lapitekiputkat kinni ei pane ning on käimas sotsiaalne eksperiment: kas ja kuidas on võimalik peale tööd veel tööle minna.
Miks, on arvatavasti kõikidele käsitöölistele üsna hästi teada. Lappidega mässamine pakub küll hulganisti tegemisrõõmu kuid üsna napilt äraelamisvõimalusi. Nimelt ei ole ma ikka veel õppinud toituma kangastest et neist ära elada. Puuvillane kulub lapitekkidesse, villast liigub mul üsna vähe ning sünteetikat ei suuda seedida. Vorsti, leiva ja uute susside ostmist firma rahade eest on raamatupidamises keeruline põhjendada. Ka ei ole tekkinud hambaaugu lappimine vist kulukõlbulik. Lohutuseks võib ütelda, et on olemas palju hullemaid hobisid kui lapitekindus. Ma suudan vähemalt oma kangaostud tasa teenida aga näiteks need, kes langevarjusporti harrastavad.... või siis hobi korras surfavad. Osta kallis varustus ja siis mine ka veel kusagile...  Lootus on, et OÜ Õmblusmamsel turundaja ärkab suve keskel talveunest ja siis saab uuesti kutseliseks hakata. 

5. märts 2019

Isamaaline pildikene.

See pildikene on pühendatud Balti keti kolmekümnendale aastapäevale. Juba 30 aastat tagasi! Kohutav, kuidas aeg lendab!
Aga alustada tuleks sellest, et lõuna-Eestis on ikka ühed ülimalt tragid lapinaised. Vaevu sai "Lapivaip 100"  lõppeda kui juba uus koostegemine soolas. Seekord, koos lätlaste ja leedukatega, lapiline "Balti kett"  Eesti jaoks ülimalt olulise sündmuse meenutuseks.
"Iga osaleja valmistab vabalt valitud tehnikas väikese lapitöö endast või sõpradest meenutamaks Balti ketti". Vat nii oli kirjas. Mille peale tundis Õmblusmamsel suisa ühiskondlikku kohustust osa võtta.

lapitehnika, lapitöö

Aga nüüd väike juhend minu üllitise lugemiseks. Kujutasin seda, mida mäletan. Tookord olin ma veel üsna noor tütarlaps ning Balti ketis seisin koos oma ema, isa ja sõbrannaga. See sagris juustega neiukene olen mina. Pärnakad jaotati linna ja Läti piiri vahele ning meie seisime ilmselt natukene peale Tahkurannat. Eriti hästi on mul meeles bussisõit sest too püsis vaevu koos, oli punane ning liikus nagu tigu. Küllap korjati rahva vedamiseks kokku kõik vähegi elus olevad liikurvahendid. Bussi aknast lehvis uhkelt meie oma trikoloor. Nende lippude ja lipukestega olid üsnagi omamoodi lood. Nimelt neid ei olnud. Otse loomulikult ei olnud, sest aasta oli 1989  Küll aga oli eestlasele nutikust ning näpuosavust kapaga antud. Mida ei olnud, tuli teha. Meie maja esimene sini-must-valge sai kokku õmmeldud Lätist ostetud voodrikangastest.  Aga kes siis veel minuga Balti ketis seisid? Palju lugenud targad inimesed, prillid peas, seisid ühes rivis ennast piduehteisse sättinud kaunite naistega. Naised nägid välja nagu kirjud liblikad.  Kamp eriti teravaid pliiatseid, kes vahelduseks vahvlilavka püsti panid. Ja isegi kolhoosiesimeestest vanad kalad olid välja ujunud ja omale rahvuslikud tiivad selga sättinud. Kõik Eestimaa laululinnud olid nokad lahti teinud ning kõlasid kaunimad laulud ja eestlane olla ei häbenetud, vaid oli uhke ja hea. Üldse oli tarkade ja isamaaliste inimeste, julgete sõnade ning veel julgemate tegude aeg. Lajatati ikka mõnuga, et peatage Lasnamäe ja tänavate tõmbetuules liigub sihitult migrant. Poliitkorrektsus oli mõneks ajaks unustatud ning niinimet korrektsusega ja solvamishirmuga  poleks Eesti Vabariiki kunagi sündinud.
Nagu ma mäletan, oli tagasitee kohe eriti lahe. Laululindude juhatusel täitsid kirjud liblikad, prillidega erudiidid, kivipesuteksades teravad pliiatsid ning vanad kalad tigubussi isamaaliste lauludega. 


26. veebr 2019

Veebruari endaleõmblemine. Kevadise aksendiga seljakott.

Oh häda, minu vana seljakott läks katki! Mõni ime, pärast viiteteist aastat tublit teenistust. Aga milleks minusugusele mamslile seljakott? Kasvõi selleks, et käed ja jalad laiali, talvistel jääteedel balansseerida. Või mõnikord ongi nõnda palju kompse, et osad tuleks selga laduda. Ja tõukerattaga sõita ei saaks, kui noobel ridikül näpu otsas kõlgub. Otsus lihtne ja loogiline: tuleb õmmelda uus.

lapitehnika, lapitöö

Aga edasi ei läinud sugugi nii lihtasalt. Aus oleks mainida, et see kotike oli peaaegu kõige keerulisem õmblemine üleüldse. Kuju ja õmblustehniliste küsimustega oli asi üsna selge, aga see disain!!! Millist värvi, määrastest kangastest, lapilist või mittelapilist. Kui pähe tulvab 20 võimalikku või võimatut ideed, aga minule oli vaja esialgu ainult ühte kotti. Vana kott oli järjest enam luitunud oranž aga oranžid märsid ei pruugiks ju minu stiiliks kujuneda. Kui teha midagi pruuni, sinist, kollast..... vikerkaarevärvi. Tervest kangast saaks kiiremini aga lapiline oleks põnevam... Kui teha kott nagu punastest tellistest laotud... või nagu paekivist. Maru romantiline oleks roosiga kotike. Miks ma diskrimineerin võilille või maltsa?  Oo, aga kärbes, sitasitik, heinaritsik...haamer ja alasi, sirp ja vasar...  Pärast paari päeva hingepiinu, hakkas mul juba uni ning söögiisu kaduma. Kujutasin ette, kuidas vaene mamsel läheb psühholoogi juurde, viskab voodile pikali (nagu filmis) ja alustab: muidu on kõik hästi, aga sundmõtted minu uuest seljakotist piinavad mind koledasti ja ei lase elada, kohe mitte ei tea, millist teha...


Lõpeks lahenes kõik õnnelikult ning tablette võtma ei hakanud. Halle mööblikanga tükke oli mul kõige rohkem ja pimevalikul sattus näppu Jaapani lapitöö raamat. Kotikese klapil oleva mustri nimi on Sakura ehk kirsipuu õis. Kirsipuude õitsemise aeg on minu arvates aasta kauneim ning vahelduseks võiksid mõned õied ka rohelised olla.