27. apr 2020

Jätkuvalt lapitekke

Teatan, et vaatamata erakorralistele oludele vehib Õmblusmamsel ikka ja veel lapitekke teha. Hoolimata tõsiasjast, et kogu progressiivne õmblejaskond maskide vorpimise peale üle on läinud. Tehti minulegi vastavateemalisi ettepanekuid aga siis nägin, et koguni Lilli Jahiloo on oma maskibrändiga välja tulnud. No mida siis veel mina.... Tegelikult mõtlesin, et ostaks õige ühe disainermaski. Ma ei saa oma sissetulekute juures mitte kunagi lubada Lilli Jahiloo kleiti aga vast mask tuleks välja...  Kui kunagi veel teatrisse pääseksin, siis seoksin ette.
Aga lapitekkidest. Alates oma eelmisest postitusest on õmblusmamsel valmis saanud tervelt 15 lapitekki ja siin on neist tühine osa.
Roosa lambateki kolmas õde alustas aprilli algupoolel teed Inglismaale ja jõudis ka , tänu taevale, kohale. Sedavastu samal ajal USA- sse teele pandud pakikene on kadunud kui mutiauku. Ei ole nüüd kõige paremad ajad väljamaaga äri ajamiseks.

roosa lamba lapitekk

Üks mõnusalt öine öökullitekk.


lapitekkide müük

Lustaka poni lapitekk sai tehtud sellepärast, et hing ihkas miskit särtsakat ja rõõmsameelset.


lapitekk lastele, Õmblusmamsel

Pilvelamba lapitekk. Kõik need tekikesed on 120 x 80 cm suured ja muidugimõista puuvillastest kangastest.

käsitöö tekid


11. märts 2020

Paar lapitekki ja ühte koma teist.

Õmblusmamsel on hätta jäänud. Pidevalt käib töötoas kibe toimetamine aga oma blogis loodu kohta miskit arukat kosta enam ei mõista. Võtame või selle mahedates toonides talulapse mänguteki. Minu veebruari suurteos. Nüüdseks olen seda disaini teinud juba kohe õige-õige-õige mitu. Järelikult, kui inimestele meeldib, oli hea idee. Ikka ja jälle kirjutatakse, et sooviks justnimelt sedasamust tekikest. Ja siis vaatab Õmblusmamsel oma kangavarud üle, leiab, et mitte ühtegi säärast kangast, nagu soovitud tekis, laos enam ei ole. Asendab, millega saab ja tekk tuleb samasugune kuid hoopis teine. Egas iga minu ideekillukesega nõndaviisi juhtu. Ma ise võin siin vaimustusest ruiata aga kauaoodatud edu vaid piilub kuu tagumiselt poolelt.

mängutekk, lapitöö

Või siis elevanditekike, mille alles äsja Tartusse Roosiaida käsitööpoodi saatsin. Eelmine elevant oli ära ostetud ja klient soovis samasugust. Täpselt samasugune see elevant eelmainit põhjusel muidugi ei tulnud, aga kui rahule jäädakse, siis kena kõik.

lapitekkide müük

Aga kui ma midagi suurt ja sügavat oma viienda elevanditeki kohta kosta ei mõista, siis tulen parem "kapist välja". Nimelt on mulle alati meeldinud oma jalutuskäikudel irduda inimestele määratud asfaltradadelt. On olnud kuidagi lahedam ja mõnusam. Hilistalvine idüll missugune, kui pisut teelt kõrvale astuda!


Aga nagu ikka saab nii nutta kui naerda, on nii head kui halba. Mõnikord on mul tunne, et Pärnu linna uus lipp on pilliroorootsu külge takerdunud õhuke kilekott. Ja korra näis, et laine oli üle miski tundmatu surnuaia rullunud ning kõik kalmuküünlad sellesamusesse idüllilisse mereäärsesse paika kandnud. Klaas- ja plastikpudelitest, igatmasti pakenditest ja kiletükkidest ei maksa rääkidagi. Kannatas Õmblusmamsel kuniks kannatas sest India rannale omane laga on Pärnus siiski kole vaadata. Mõtles, et normaalne inimene kõnnib kenasti klanitud asfaldil, mitte ei konda kusagil rupsikus kus kaldale uhatud plastpudel silma riivab. Ja lõpuks moodustas anonüümsete prügikoristajate klubi. Esiti tundus mulle, et klubis on vaid kaks liiget: minu süda ja hing. Aga mida edasi, seda suuremaks näikse nende anonüümsete arv kasvavat. Üks tubli noormees sattus oma suure saagiga suisa kohalikku ajalehte.
Anonüümsete prügikoristajate klubi liige on väga lihtne olla. Liikmemaksu ega registreerimist pole vaja. Piisab, kui loodusesse minnes pista taskusse kotike, sääl vedelev plast ja klaas kotikesse pista ja see loodusest välja viia. Mõnikord on isegi kotikesed loodusest vabalt saadavad. Suure laga olemasolul johtuda põhimõttest, et ka -1 plastpakendit on parem kui + 1. Oluline on vaid mitte küsida küsimust, et mis mina prügi maast üles võtmise eest saan ja las keegi teine..., riik..., kes prügi maha viskas.... koristab. Tööpõld on lai! Selle kotikese täitmiseks kulus mul säälsamas idüllilises mereäärses paigas 5 minutit ja 10 meetrit.



18. veebr 2020

Reisikiri Gruusiast, Kutaisi linnast ja veidi kaugemaltki

Kui arvata, et ma päevadekaupa ainult õmblemisega tegelen, siis täpselt nii ongi. Sellepärast on mõnikord harva-harva üüratumalt värskendav sattuda mujale, kui õmblustuppa. Nonäiteks minna reisima. Egas ma iseenese tarkusest polekski kusagile sattunud aga laps ütles, et lähme ja Õmblusmamsel on juba piisavalt vana, et lapse sõna kuulata.
Seega: pisuke reisikiri Kutaisist, Gruusia suuruselt teisest linnast kuhu viib Tallinnast otselend. Eks see otselend ja soodsad piletid olidk põhjuseks, et keset talve Gruusiat väisata.
Kus ööbida: Kutaisi on triiki täis suuremaid ja väiksemaid öömajasid.  Mingi hetk näitas hingekompass väikese ja armsa poole ja Guest house Hello seda kõike oligi. Rahulik kohake. Mõistetakse inglise keelt. On köögi kasutamise võimalus, pakutakse hommikusööki ning  aidatakse transpordiga. Päris kesklinn oli väikese jalutuskäigu kaugusel. Meie hotellidega võrreldes vägagi odav. Koha omanikeks on külalislahke, noor Gruusia pere.



Mida vaadata: Ilmataat kostitas meid üheainsa kevadise päevakesega ning ülejäänud aeg oli kliima mõttes väga kodune. Eks siis tuligi seda ainumast päevakest kasutada ja mägedesse viis me tee. Mäed ise on sõna otseses mõttes luulelised.
Martvili kanjon:


Mõningase lisakopika eest viis kohalik paadimees jõele sõitma.



Okatse kanjon: Imelised vaated aga kõrgusekartlikele ei soovita. Seesamune metallist ja läbipaistev rada rippus üsnagi jubedalt maa ja taeva vahel. Õnneks ei kartnud Õmblusmamsel ei hunti ega tonti.


Ja nõndaviisi võiks lõputult jätkata loodusvaadetega talvisest Gruusiast


Aholgu, veel üks.


Prometheuse koobas: See "Prometheus" on  grusiinide promotrikk Ühtegi Prometheust pole säälkandis nähtud aga mõni troll võis kindlasti kunagi selles kohas sündida. Väga võimas koobas, mille üldpikkus on 11 km ja suurim sügavus 40 meetrit allapoole merepinda. Sileda tee ja valgusmängudega turistirada on kõigest üle kilomeetri kuid igati vaatamist väärt.


Meie võtsime järgmisel päeval ette veel spaakülastuse Kutaisile lähedal asuvas Tskaltubo linnas kuid sellist elamust ma talvisel ajal kindlasti ei soovita. See spaa oli pisut nagu nõukaaegne sanatoorium oma uhke kuid veidi laguneva hoone ning traditsiooniliste protseduuridega. "Mehed ei nuta " film tuli meelde. Paraku ei ole spaakultuur veel niipalju Gruusiasse jõudnud, et nad oleksid oma sanatooriumi kempsu soojaks kütnud. Või õigemini, küte puudus täielikult, oli külm kui hundilaudas ja kambri kasutamine pärast mudaravi mitte just kõige tervistavam. Siiani nohutan. Nagu ma hiljem uurisin, ongi Tskaltubo endine sanatooriumitelinn, milledest tänapäeval suurem osa maha jäetud ning lagunevad.

Aga paar sõna ka Kutaisist endast. Oli see nüüd paar päeva kestvast vihmasajust, aga linn ise jättis veidi räämas mulje. Pole viriseda, sest suuremad rännusellid teavad, et Eestiga võrreldes on väga paljud kohad tuntavalt enam räämas ja prügised. Gruusia inimesed olid ülimalt sõbralikud ja abivalmid kuid mitte ebameeldivalt pealetükkivad. Pribaltika ajas nad suisa leili. Igal võimalikul ja võimatul juhul kraamiti välja veinipudel, et kalleid külalisi kostitada. Liiklus on kohutav ja ühtlane signaalidemeri isegi mäe otsa kuulda. Ülekäiguraja ees ükski auto vabatahtlikult ei peatunud ning tuli ise võimalikult ülbe näoga sõiduteele astuda. Reeglina tegime seda kohalikest inimestest koosneva grupi varjus. Väljas söömine, taksosõit ja muud Gruusias toodetud kaubad meie mõistes odavad. Linnas sees annab kõigeni, mis vaatamist väärt, jala jõuda aga väljapoole pääsemiseks ei leidnud me muud lahendust, kui takso. Mingi ühiskondlik transport küll liikus kuid vaid linnaelanikele arusaadavatest punktidest ning aegadel. Kohvikutes rääkisid kõik nooremapoolsemad teenindajad inglise keelt kuid tublisti tuli kasuks vene keele oskus. Ilma oleksid paljud eredad hetked olemata olnud. Minusugusele haleda südamega mamslile valmistas meelehärmi kodutute koerte rohkus. Üks sai küll tänutäheks giiditeenuse eest tubli tüki vorsti aga mõnele koerasõprade mtü-le oleks sääl rohkem kui rubla eest tööd. Kodutuid inimesi sedavastu märgata ei olnud, ja meie taksojuhi sõnul kuritegevus väga väike.



 11. sajandist pärit Bagrati katedraal mille juurest avanevad kaunid vaated linnale. Ühtlasi on sääl ka suurem uulitsakoerte kogunemiskoht.


Läbi Kutaisi linna voolab Rioni jõgi. Muidu väga maaliline jõeke ja ehk tekib sinna paarikümne aasta pärast ka jõeäärse promenaadi nime kandev rajake. Antud ajahetkel oli kallas kas täis ehitatud või tühermaa.



Turg oli üks ehe ja ehtne koht. Need imelikud vorstilaadsed asjad on Gruusia maiustused, mis koosnevad pähklitest ning ollusest, mida mina nimetaksin mahlanahaks. On väga maitsvad.


Kutaisi botaanikaaed oleks sumeda suveilmaga kaunikesti kaunis. Sissepääs maksis meite rahas umbes 30 senti. Jõudsime kohale pimeduse hakul kuid säälse vaatamisväärsuse, vana tamme sisse ehitatud ühemehe-kiriku, nägime siiski ära.


Sedaviisi võiks jätkata lõputult. Järelikult aeg lõpetada ja õmblusmasinalt tolm pühkida. :)

22. jaan 2020

Lennukad lapitekid ja pisut taaskasutust

Aasta algas Õmblusmamslil lennukalt ja algus, see on ju kõige olulisem. Kõigepealt lapitekk vanakooli propellerlennukiga. Kui pilti kaeda, siis tegelikult võiks säärane mudel koguni mõnda aega õhus püsida. Aerodünaamika on Õmblusmamslil nõrk koht kuid andsin endast parima. Lapitekil liugleb lennuk majade kohal täiesti probleemivabalt.

lapitekkide müük


Edasi pisut pontsakas öökull. Kas säärane linnuke ka reaalselt õhku suudaks tõusta, pole ma päris kindel. Enne tuleks teine dieedile panna kuid siis kaotaks ta vähemalt poole oma armsast ümarusest. See polegi probleem sest lapitekil istub öökull kindlalt oksal.
Mõlemad tekikesed on 230 x 160 cm suured ja said tehtud ühe pere lastele.

lapitehnika, lapitöö


Edasi ei saa üle ega ümber taaskasutusest sest vastuvaidlemata on see Õmblusmamsli lemmikteema. Ma võiksin olla suisa taaskasutuse reklaamnägu. Suunamudija, nagu seda tänapäeval väljendatakse. Suur nauding on millestki kole imelikust midagi (mõnikord veel imelikumat) valmis meisterdada. Pealegi on taaskasutuse puhul tooraine tihtipeale muidu käes. Antud komplektist on kõik hilbud kummalisi radu pidi minuni jõudnud kuid lähemalt punasest kampsunist. Algselt oli see sõbranna annetatud riidetükk täiesti tavaline, eest nööpidega punane kampsun. Kuid milline materjal: 75% siidi ja 25% puuvilla. Küllap saanuks seda ka ilma tuunimata kanda kuid midagi häiris mind ja nii see kampsunitükk kaltsukasti seisma jäi. Paari aasta pärast ja paar tundi enne lapse jõululaata jõudis minuni teadmine, et häiriv faktor on mittemidagiütlevad pruunid plastiknööbid ning lahenduseks nööpide vahetus mustade ning säravate vastu. Kuid oh häda! Kmpsun oli vahepealse ajaga kõvasti kitsamaks jäänud ja nägin selles välja nagu viiner kiles. Küllap olid kalorid jälle kaltsukastis toimetanud. Ainus ja kõige kiirem lahendus oli klassikaline. Ehk siis jupp kreemika pitsäärega pruuni paela ja teine jupp tumesinist sametpaela, millega esimese paela pruun osa kinni katta ning üks ilunikerdustega metallhaak, mis seda kõike koos hoiab. Töö kiire ja korralik.




30. dets 2019

Iseendale nr.7 Totaka teksatagi ümbersünd.

Kõigepealt natuke selle aasta statistikat. Aasta lõpp on ju päris paras aeg, et kokkuvõtteid teha. 2019 aastal aitas Õmblusmamsel elule 70 erinevas suuruses lapitekki, kuhja põllesid ja patjasid, mõned kotikesed ning näpuotsaga iseenesele. Kui ma umbes aasta tagasi lajatasin, et iga kuu uus riidetükk siis julm statistika näitab asju peris nirus seisus olevat. Ammu oleks aeg oma isikliku õmblejaga tõsisemalt kõneleda või siis teine hoopis välja vahetada. Et armas Õmblusmamsel, mis sajandil see oli, kui lubasid mulle sellest imekaunist kangast kleidi õmmelda...? Ja kas sa leiad selle kleidiriide oma kangalademete alt üleüldse üles..?

teksatagi

Aga vaata paremale või vaata vasakule. Mitte ühtegi õmblejat mul rõdule ei lenda ja kui, siis on nad ise tööga koormatud. Seega sellest, mis siiski valmis sai kuigi aega võttis vast pool aastat. Suve hakul sai üks jube Lee Coperi teksatagi "Tee sellest midagi" kastist välja sikutatud. Kaltsukasti sattus ta, otse loomulikult, eelmises postituses mainitud tädi annetusena. Olevat talle natukene pikk (see fakt ei seganud ostmist) ja sestap andis riidetüki minule. Et mitte Lee Cooperit solvata, siis tagil endal polnud häda midagi. Oli selline hästi tavaline ehk siis igavklassikaline. Häda selles, et mina nägin ses välja kui koolijuntsu, kellele märksa vanemast vennast üle jäänud pintsak selga sikutatud.

Õmblusmamsel

Keeruline on kirjeldada, mida ma esialgse toorainega tegin, et asi kantavaks muutuks. Lõikumine, hakkimine, mõningate komponentide vahetus teiste vastu, vürtsiks pisut pitsi ja sitsi. Paar korda andsin juba alla ja korda paar sikutasin töö luhta läinud projektide seast jälle välja. Kui hiiglaslik rinnatasku loksub kusagil vööjoone kandis ei piisa ainult küljeõmblustest kokku võtmisest. Õnneks tuli minu kaua tehtusd kaunikene märksa põnevam, kui tema algne kuju. Hää suvel nii lapiseeliku kui teksapükstega kanda.

reuse

Mis puutub teksapükstesse siis ümber lõikuda annab viimseni kõike.Olid minul ühed teksapüksid mil jalgevahe veel kulumata ning mahtusid koguni peale jõulusöömaaega jalga. Aga värvel teistel nii kohutavalt madal et suisa paha. Mingi hetk müüdigi ainult selliseid rebade pääl teksaseid ning küllap siis sai suure hädaga ostetud. Aga nüüdseks pole Õmblusmamsel ammugi selles eas, et pidevalt oma püksasid kehitada. Eks siis võtsin ühe teksariba ja tegin püksid kui mitte ilusamaks, siis vähemalt kantavaks.