Saigi siis täiesti tavaline sinine kleit. Tehtud hariliku Burda lõike järgi naabrinaiselt saadud õhemast kostüümikangast. Kleit sobis suurepäraselt täiesti tavalisele lõpupeole. Ausalt ütelda on sellisel kleidil koguni oma minimalistlikult šikk võlu.
Nonii, miks siis tasub, kõigele vaatamata, endale õmmelda? Kõigepealt, kui lahtiste silmadega ringi vaadata, võib kangast leida üllatavatest kohtadest ning poolmuidu. Näiteks enda mantlikanga sikutasin ma välja mehe venna garaazist mingist karbist. Keegi oli seda vist liiga palju nõukaajal Sindi tehasest välja tassinud. Läbi võiks uurida vanaema riidekapid, kaltsukad, taaskasutuslaadad. Ja kui veel mõni lahke sõbranna juhtub olema, kes paremad palad sinule tassib! Eriti põnev on millestki midagi õmmelda. Ehk siis taaskasutus. Loomulikult, kui Kangadzunglisse suvalisel ajal sisse kammida, säält mingit paarikümneeurist trikotaazi osta ning sellest T-särk õmmelda, tuleks asi arutult kallis. Samas, kallist villasest rätsepamantel on palju enam väärt kui mingine üliodav poehilp.
Üks on kindel, seesamune poehilp võib olla seljas igal teisel ja see fakt on tõesti jube. Enda tehtud riidega sellist hirmu ei ole. Loomulikult on üsna palju naisi, kes ilmselt soovivadki kuuluda "sarnaste kampsunite klubisse". Jajah, kord, lapse jõulupeol, olid kolmel emmel seljas ühesugused kollased kampsunid ja ühel sama mudeli must. Mina oleksin vist peolt põgenenud. Peale selle on õmblemine, nõnda ka kudumine ning heegeldamine, lihtsalt toredad tegevused. Eriti siis, kui hästi välja tuleb. Kui hästi välja ei tule, pusin ma iseloomu kasvatamise eesmärgil.
On nii, et kõike ei saa rahasse ümber arvestada. Tavaliselt võtan ma endale, lastele, häädele sõpradele õmblemist kui mõnusat tegevust, kus ma oma töötunde ei loe. Mõnikord, ausalt ütelda, on see nõnda ka võõrastele õmmeldes. Oma aega võib ka palju hullemini sisustada. Iga kord, kui kangapoest saagiga tulen, ähvardan ma oma kallile mehele uue hobiga tegelema hakata. Näiteks lennunduse või langevarjuhüpetega. Selle pääle arvab ta, et minu kulutused on suisa naeruväärselt pisikesed.
Aga jah, see kleit läks mulle reaalselt umbes viis euri maksma. Küllaltki hästi saadud.
2 kommentaari:
Krista, tõeliselt väärt mõtted:)
Jah, just nii ongi. Minu peas käib pidev sõda, kas õmmelda jätkuvalt ainult müügiks (no on vaja ju) või võtta aeg maha ja õmmelda vahest ka endale midagi. :-)
Postita kommentaar