Hobusepadi

Nüüd tuleb vist ahviaasta, eksole. Aga küllap see hobuseaasta ka kunagi kätte jõuab ja siis on padi nagu varnast võtta. Pealegi, igasugu hobuse-, ahvi ja muud aastad seonduvad mulle pigem horoskoopidega. Kirjutatakse, et jaanuar tuleb minule ja kõikidele teistele vähkidele äriliselt väga edukas kuu. Suurepärane! Kindlasti usun! Juba ainuüksi see padi tähendab teatavat äriedu. Aga kui kirjutatakse midagi santi. No ega mingi Mang küll ütlema ei tule, kuidas mul läheb.
Tegelikult on nii, et ma võlgnen meeletult suure tänu oma sünnikoha ning üleüldise olemasolu eest justnimelt hobustele. Minu ema pere jõudis aastaid tagasi oma kolimiste ning muude elu keerdkäikudega Torisse. Teate ju neid imeilusaid, võimsaid, puhtatõulisi tori tööhobuseid. Kuuekümnendatel olid nad veel täies hoos ning Tori Näidissovhoosis rakendati suksusid igatssugu tegemistel. Ema oli selleks ajaks just nooreks naiseks sirgunud ja lugu selline, et talle ei meeldinud hobused põrmugi. Olid jube suured ja puuksutasid pidevalt. Ema tahtis traktoristiks, aga kuna seda talle ei võimaldatud põrutas ta Pärnusse, kohtus minu isaga ja...  Seega: aitäh, hobused!

Käesolev padi on tehtud pabertehnikas ja on, kui mitte pabertehnika kõrgem, siis vähemalt keskmine pilotaaz. Pabertehnika on see, kui detailid õmmeldakse täpsuse huvides läbi paberi ning selleks tuli mul kirurgi täpsusega paberist hobune kildudeks lahata ning kangast uuesti õmmelda. Kes ei ole lapitööga kokku puutunud, ei saa ilmselt mitte muhvigi aru, aga võin kinnitada: pabertehnika on küll aeganõudev, kuid ääretult huvitav. Nii huvitav, et need pildid, mis plaanisin tööprotsessist teha, jäid tegemata.

Ja kui juba hobune, siis on ka padja teine pool hobustega. Padja suuruseks on 50x50