Rebasepoisiga lapitekk ühele väikesele poisile. Selle hooaja viimane. Ega vist sel aastal tõesti enam rohkem ei jõua. Või siiski? Palju tunde nüüd aega ongi?
Päris tõsiselt, ega ma eriti imesta, kui mingi hull Õmblusmamsel vana aasta viimasel tunnil veel õmblusmasina taga rassib, sel ajal kui pere pidulauas mõnuleb. Terve see aasta on läinud suure töö tähe all. Kõigepealt nägi kevadel ilmavalgust minu kullakene, OÜ Õmblusmamsel. See tähendab, otsustasin oma hobi ära legaliseerida. Kas sellest enamat kui legaliseeritud hobi välja tuleb, eks seda näitab aeg. Aga pai võin ma tõesti endale teha. Statistikaamet ütleb, et sel aastal vehkis Õmblusmamsel valmis teha 32 lapitekki ja 24 lapitehnikas padjakest. Sekka veel muud pudi-padi. Pole paha! Nojah, iseendale sain ma ainult neli nirut pluusikest.
Lapitekist niipalju, et ühel kaunil päeval potsatas minu meilile kiri. Kirjas seisis, et üks ema on tükk aega soovinud oma lapse tuppa lapitekki ning juhuslikult sattus ta minu blogi vaatama. (See oli tõesti minule suur vedamine, sest tavaliselt ei ole venekeelsed inimesed Õmblusmamsli blogisse eriti sattunud) Novat, ja siis läkski rebaseteki õmblemiseks. Nii on, et järgmise aasta esimene töö on kõik oma 2016 aasta lapitekid blogisse üles rivistada, et inimestel ikka oleks mida vaadata, kui juhtumisi siia satuvad. Senini ei ole see turundaja lorutamise tõttu õnnestunud.
Lapitekk ise on 120 x 200 suur. Ja tagantpooltki võiks asi nii enam-vähem olla.
Päris tõsiselt, ega ma eriti imesta, kui mingi hull Õmblusmamsel vana aasta viimasel tunnil veel õmblusmasina taga rassib, sel ajal kui pere pidulauas mõnuleb. Terve see aasta on läinud suure töö tähe all. Kõigepealt nägi kevadel ilmavalgust minu kullakene, OÜ Õmblusmamsel. See tähendab, otsustasin oma hobi ära legaliseerida. Kas sellest enamat kui legaliseeritud hobi välja tuleb, eks seda näitab aeg. Aga pai võin ma tõesti endale teha. Statistikaamet ütleb, et sel aastal vehkis Õmblusmamsel valmis teha 32 lapitekki ja 24 lapitehnikas padjakest. Sekka veel muud pudi-padi. Pole paha! Nojah, iseendale sain ma ainult neli nirut pluusikest.
Lapitekist niipalju, et ühel kaunil päeval potsatas minu meilile kiri. Kirjas seisis, et üks ema on tükk aega soovinud oma lapse tuppa lapitekki ning juhuslikult sattus ta minu blogi vaatama. (See oli tõesti minule suur vedamine, sest tavaliselt ei ole venekeelsed inimesed Õmblusmamsli blogisse eriti sattunud) Novat, ja siis läkski rebaseteki õmblemiseks. Nii on, et järgmise aasta esimene töö on kõik oma 2016 aasta lapitekid blogisse üles rivistada, et inimestel ikka oleks mida vaadata, kui juhtumisi siia satuvad. Senini ei ole see turundaja lorutamise tõttu õnnestunud.
Lapitekk ise on 120 x 200 suur. Ja tagantpooltki võiks asi nii enam-vähem olla.
1 kommentaar:
Jälle nii kihvt!
Postita kommentaar