Iseendale nr.3

Minu mehe tädi on ostusõltlane. Tavaliselt ei pane ma kergekäeliselt inimestele diagnoose kuid sedapuhku on asi nii. Tont teab, kas kroonilise haiguse on põhjustanud nõukaaja pärand või mõned muud eriti laastavalt mõjuvad tegurid. Eriti suuri ostupuhanguid on tekitanud temas hilbud, mis on alla hinnatud või muidu odavad, lohvakad, meheliku lõikega ja ilmsete viidetega välismaa päritolule. Näiteks võõramaa keelsed tekstid, millede tähendust tädi paraku ei mõista. Nende pluuside tooraine ostmisel on arvatavasti mängus kõik eelmainitud faktorid.

Ma siiralt loodan, et tädi neid T-särke algkujul ei kandnud vaid nad olidki ostetud "vaesele lapsele Pärnust" , kelle rõivastusprobleemide parandamise on ta oma südameasjaks võtnud. Suured tänud loomulikult, kuid peale meheliku lohvakuse ei olnud kiri pluusil mitte just väga eakohane.

Õnneks on Õmblusmamslile antud võime ükskõik missugusest sogast mingi mõnusalt segane asi meisterdada. Beežil pluusil oli peale viite minu tagumisele otsale veel üks probleem. Nimelt beež värv, mis mulle suurt ei sobi. Selle esiosa sai juppideks lõigutud ning uuesti elavamate toonidega üles ehitatud.

Must t-särk, mis suurelt ja laialt midagi mainib sai peale ümberlõikamist endale peale kalad. Suures lootuses, et kalad algse sõnumi ära varjavad.Kalade idee on pärit Anu Kaelussoo raamatust "Pihlapõrnikad".  Inimkatsed näitasid, et ka inglise keelt väga hästi oskajad ei suutnud ilma algset teksti teadmata viimast sõna välja lugeda.

Minugi poolest võiks globaalne rämpsrõivatööstus oma uksed jäädavalt kinni panna. Uute riiete toorainet on Õmblusmamsli juurde juba piisavalt veetud.